Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe on hooaja algusest peale rõhutanud: «Minu treenerifilosoofia näeb ette mängitada kõiki 12 meest. Meie meeskond on Eesti mõistes väga hästi komplekteeritud ja igal mängijal on tiimis oma kindel roll.» Eesti korvpallis on selline mõtteviis harjumatu, ent viimasel ajal platsil avaneva pildi põhjal tuleb tunnistada, et peatreener on õigel teel.
Sellise ideega muudab Kullamäe oma töö keerulisemaks – hoopis lihtsam oleks tegutseda seitsme-kaheksa mehega ning pingiotsal kükitavat «klubi» mängitada vaid erandkordadel. Põhimehed saaksid mänguaega 25–30 minutit ning vahetuste tegemisega pole suurt peamurdmist. Kõiki mängu kaasates peab aga peatreeneri pea töötama hüperraali kiirusel – otsida just selles kohtumises hästi töötavaid kooslusi, langetada otsuseid, keda millisel hetkel platsile lükata ja kellele seekord vähem minuteid anda ning millise rolli täitmist ühelt või teiselt mängijalt nõuda.
Sellises stiilis tegutsemise aluseks on õnnestunud komplekteerimine. Ilmselt algab kõik sellest, et Rocki palgal on Eesti ainus korvpalli tõeliselt tundev mänedžer. Meelis Pastak on aastatega omandanud oma töös vilumuse, mis lubab tal treeneritele ette sööta just selliseid mängijaid, nagu meeskond vajab. Suur roll on ka treeneritel, kes langetavad lõplikud otsused.
Rocki valikud on igatahes huvitavad. Justin Ingram on tüüpilise mustanahalise ja siinmail tundmatu mängijana lihtsalt puhas lotovõit, leedulane Egidijus Dimša aga meie regiooni korvpalliinimestele hästi tuntud mängumees ehk lihtsalt kindel valik. Kaardipaki Jokkeriks kipub aga saama venelasest tsenter Ivan Neljubov.
Vaevalt leidub palju neid, kes oskasid seni keskmise tasemega klubides asendustsentri rolli täitnud venelases näha potentsiaali tõusta eurosarjas mehetegusid tegeva meeskonna põhikeskmängijaks. Kullamäe kusagil oma alateadvuses nägi… ja kuigi Neljubovi avanemine on võtnud aega, paistab üha rohkem, et ta tegi õige valiku. Treeneri ja kaaslaste usaldus kasvatab venelase enesekindlust pikkade sammudega.
Kui aga Rocki käsutuses poleks koguni viit korvialust meest, poleks Kullamäe saanud anda Neljubovile avanemiseks vajalikku aega.
Neljubov pole ainus paksu meeskonna positiivne näide. Sama edukalt saab Kullamäe anda aega vigastusest paranevale tagamehele Rain Veidemanile.
Õigupoolest on tal noore tagamehe meeskonda liitmisega tükk tegemist, sest paratamatult sööb see mõne teise mehe mänguminuteid ja lõhub praeguseks tekkinud süsteemi. Veidemani teravusest tekkiv kasu kaalub aga kõik sobitamisega seotud probleemid üles.
Mõistagi on veel vara hõisata – tartlased pole veel isegi taganud edasipääsu eurosarja alagrupiturniirilt, kuid viimasel ajal nähtu sisendab optimismi, et see meeskond võib üle hulga aja pakkuda ka Eestist väljaspool positiivseid emotsioone. Meeste silmis on sära ja mängus hing – see on põhiline.