Kohtunike stressitase aina tõuseb

Eestis piirdutakse mängijate-treenerite ja kohtunike konfliktis üldjuhul sõnavahetusega.

FOTO: Margus Ansu

«Ta kõndis ähvardavalt minu poole, mõistsin, et ta tahab mind lüüa. Taganesin ja seejärel hakkasin jooksma. Mängijad järgnesid mulle. Jalgpallur, kellele olin punase kaardi andnud, lõi mind rusikaga näkku. Kukkusin maha. Mängijad peksid mind, kui maas lamasin.» Need on Kanada jalgpallikohtuniku Nicolas Perroni sõnad pärast 16-aastaste noormeeste liigamängu. Kaks mängijat said karistuseks 20 aasta pikkuse võistluskeelu ehk tippjalgpallureid nendest ei saa.

Ühes Argentina madalamas jalgpalliliigas läksid kohtuniku otsusega rahulolematud Huracán de Arribeñose klubi mängijad samuti vilemehele kallale. Kaks päeva tagasi määras Argentina Jalgpalliliit jõhkrutsenud mängijatele karmi karistuse. Maas pikali olnud kohtunikku Dario Fuenest jalaga pähe löönud Leandro Schiavi sai kuue aasta pikkuse mängukeelu, sama pikk keeld määrati veel kahele mängijale.

Säärased näited nõuavad kohtunikelt ilmselgelt palju julgust ja meelekindlust, et oma otsuseid ausalt langetada. Prantsusmaa Jalgpalliliidu tehtud uuringus selgus näiteks, et möödunud hooajal langes mängijate agressiivse käitumise ohvriks 5417 kohtunikku. Suuremal osal neist juhtudest oli siiski tegu verbaalse, mitte füüsilise vägivallaga.

Eesti Jalgpalliliidu peakohtunik Uno Tutk ütleb, et Eestis pole vägivald suur probleem. «On olnud inetuid vahejuhtumeid, ent viimasel hooajal mitte. Kaks aastat tagasi leidis Tartus ühel madalama liiga mängul aset seik, kus mängija lõi peaga kohtunikul pea katki ja teenis selle eest ka pika võistluskeelu,» meenutab Tutk. «Aga üldiselt see suureks probleemiks ei ole, eks suur roll on ka meie väiksusel, sest kõik tunnevad kõiki ja mustad teod jäävad sind pikaks ajaks kummitama.»

Psühholoog aitab

Tutk räägib, et stressiga toimetulekuks kasutab osa Eesti tippkohtunikke ka psühholoogi abi. «Pinge ja stress läheb tippspordis iga aastaga suuremaks. Paljud spetsialistid ja sportlased kasutavad kõrvalist abi ja ka osa meie kohtunikke konsulteerib vajadusel aeg-ajalt psühholoogiga,» räägib ta. «Lisaks toimuvad meil tihti kohtunikega ühistreeningud, kus saab probleeme arutada ja ennetustööle mõelda.»

Aastaid Eesti korvpalli meistriliigas õigust mõistnud Rain Peerandi on vilemeeste põhjal kirjutanud Tartu Ülikoolis nii bakalaureuse- kui ka magistritöö, uurides kohtunike stressi ja läbipõlemise teemat ning seda, kuidas mõlema nähtusega toime tulla. «Kohtunikud kogevad igas mängus ulatuslikus koguses stressi, mis mõjutab nende tegevuse kvaliteeti. Põhjusteks võivad olla vale vile tegemine, verbaalne solvamine mängijate poolt, füüsiline ähvardamine treenerite, mängijate ja pealtvaatajate poolt, vigastus või kritiseerimine meedias,» loetleb Peerandi.

Eelmisel nädalavahetusel leidis Eesti meistriliigas aset juhtum, kus Rapla meeskonna pingilt oma mängijate kiitmiseks püsti hüpanud mänedžer Jaak Karp sai pealtnäha täiesti süütu käteplaksutamise eest kohtunik Oliver Jakobsonilt tehnilise vea. Hiljem põhjendas vilemees oma otsust ajutise hajevilolekuga, ent samas oli kohtunik varem meeskonna pingile eelnevate suupruukimiste eest hoiatuse teinud.

Eestis vägivalda harva

Kohtunikud lahendavad selliseid olukordi erinevalt. «Kohtuniku solvamine treeneri poolt on kõige sagedasem kohtunike stressi põhjus. Osa kasutab sel puhul rahulikku rääkimist, teised seevastu ignoreerivad solvangut ja kaugenevad,» kirjutab Peerandi. USAs tehtud uurimus tuvastas, et treeneri-kohtuniku vastasseisu ajal võib kohtuniku südamelöögisagedus saavutada 80–90 protsenti maksimumist.

Eesti Korvpallikohtunike Kogu juhatuse esimehe, FIBA litsentsiga kohtuniku Tanel Suslovi sõnul on Eesti liigades füüsiline vägivald väga harv. «Verbaalset töötlemist kuulevad kohtunikud pidevalt, see pole midagi erakordset. Füüsiliselt meil kohtunikke naljalt ei rünnata, mina mäletan vaid paari juhtumit, needki leidsid aset juba aastaid tagasi. Mängijad suudavad end selles osas ikka kontrollida,» räägib Suslov olukorrast Eestis.

«Seda pole ma samuti kuulnud, et keegi meie vilemeestest oleks kogunenud pingetega toimetulekuks pidanud tarvilikuks psühholoogi abi kasutada. Enamasti elatakse pingeid välja lihtsalt ise sportides,» lisab Suslov.

Tagasi üles