Eesti vabavõitleja Alik Tseiko pürib tippliigasse

Eesti parim vabavõitleja Alik Tseiko liigub tasapisi unistuse ehk maailma tippliiga suunas.

FOTO: Margus Ansu

Möödunud aasta septembris ühe maailma suurima võitlusspordiklubiga American Top Team lepingu sõlminud ja tänavu kevadest USAs harjutav Eesti MMA-võitleja Alik Tseiko osales novembris maailma ühe suurema sportliku vabavõitluse organisatsiooni Bellatori korraldatud prooviesinemisel, kus otsiti osalisi järgmisel aastal esilinastuvasse tõsielusarja. Tseikol õnnestus jõuda finaalvooru ning nüüd ootab ta Bellatori otsust, mis peaks temani jõudma hiljemalt detsembri keskpaigas.

Esimesena tuli sellise tõsielusarjaga välja maailma esiliiga UFC, mis on alates 2005. aastast tootnud sarja «The Ultimate Fighter» ehk lühidalt TUF.

«UFC oli juba enne omajagu populaarne, aga TUF andis sellele spordialale metsiku lennu, sest sellega viidi ala tavainimesele söödaval kujul nende kodusesse telerisse,» selgitas Eesti sportliku vabavõitluse liiga Raju peakorraldaja Ott Tõnissaar. «Mingi hunnik vendasid elab kaks-kolm kuud ühes majas, välja nad ei saa, keegi sisse ei saa, telekat ei ole, raadiot ei ole, ainult teevad trenni ja neil on piiramatus koguses süüa ning alkoholi – mis sa veel elult tahad? Lisaks veel vahepeal kaklevad puuris.»

Uus kaaluklass

Bellatori tegevjuhi Bjorn Rebney sõnul pole nende loodav sari TUFi pealt maha kopeeritud, seriaali üks produtsente on Emmyga pärjatud Bertram van Munster, kes koos Elise Doganieriga lõi ülimalt populaarse telesaate «The Amazing Race».

«Inimesed saavad näha, mis teeb Bellatorist Bellatori, kõik on väga aus,» lubas Rebney. «Ja meie sari on võitluskeskne, igas osas on vähemalt üks matš.»

Loodavasse tõsieluseriaali otsiti kahe kaalukategooria MMA-võitlejaid – kergekaalu ehk 70 kg kaaluvaid ja keskkaalu ehk 77 kg kaaluvaid mehi, sügisesel Rajul veel kaalukategoorias –83,9 kg võistelnud Tseiko uus kaaluklass on just nimelt 77 kg.

Bellatori casting oli Tseiko klubi American Top Teami majas, Tseiko hinnangul osales tema kaalukategoorias 45–60 meest. «See oli laupäevasel päeval, jõudsin kell kaheksa hommikul trennikohta ja vaatan, et jube palju igasuguseid murtud kõrvadega inimesi täidab pabereid ja seisab pikas järjekorras,» meenutas 2009. aastal sportliku vabavõitluse ehk MMAga algust teinud Tseiko. «Täitsin ka viimased paberid ära ja siis läksin järjekorda ootama. Igaühest tehti veel pilti, aga lõpuks saime majja sisse.»

Esmalt oli informatiivne osa, kus võitlejatele räägiti, mis neid ees ootab, seejärel tehti koos soojendus ja siis algas esimene voor – lukumaadlus. «Nad panid suvaliselt paarid kokku ja pidi korraliku sparringu tegema,» rääkis 30-aastane Tseiko. «Bellatori inimesed vaatasid kõrvalt, vaatasid, mis tehnika sul on ja kuidas sa seal välja näed, tegid endale märkmeid.»

Järgnes väike paus, mille jooksul anti teada, kes pääses edasi järgmisesse ringi. «Teine voor oli taipoks, keegi hoidis lapasid ja pidid näitama kõike, mida oskad ja mida taipoksist tead,» sõnas Tseiko. «See oli põhimõtteliselt tehnika näitamine.»

Selle osa edukalt läbinud võitlejad jõudsid lõppvooru, milleks oli intervjuu. «Seal pidi oma korda ootama ja selle ootamise ajal valmistasid Bellatori inimesed iga võitleja ette, rääkisid nendega juttu ja õpetasid, mida intervjuu ajal võiks rääkida, ja ütlesid, et kindlasti ei tohiks mainida UFCd, sest Bellator on kõige parem,» muigas Tseiko. «Mul selle ootamisega mingit närvi küll sisse ei tulnud, ega see mingi võistlus polnud.»

Sunniviisiline saksa keel

Samas võib just intervjuuvooru pidada Tseiko puhul kolmest ringist raskeimaks, kuna ta pole kunagi inglise keelt koolis õppinud.

«Mul on inglise keel ikka suhteliselt halb. Kui käisin Tapa gümnaasiumis, tahtsin 5. klassis hakata inglise keelt õppima, aga tahtjaid oli nii palju,» meenutas Tseiko kooliaegu. «Saksa keele õpetaja tuli klassi ja ütles, et temal pole ühtegi õpilast, ja siis keegi õpetajatest, vist klassijuhataja, hakkas näpuga näitama, kes lähevad saksa keelde, mina sattusin ka sinna. Aga olen nii palju reisinud, et olen ise õppinud.»

Siiski uskus Tseiko, et tal läks Bellatori intervjuu hästi ja keelega sai ta normaalselt hakkama. «Istusin seal umbes viis minutit, pidin rääkima Eestist ja enda lapsepõlvest ning spordist, küsiti, millega ja kaua olen tegelenud,» kirjeldas Tseiko, kelle hinnangul pääses koos temaga lõppvooru 10–13 sportlast. «Intervjuu sai läbi, siis nad lubasid, et võtavad meili teel ühendust. Uurisin teiste käest ka, kõikidele öeldi samamoodi.»

Seda, kui paljud neist kümmekonnast lõpuks seriaali pääsevad, ei osanud Tseiko öelda, kuid nentis, et kui tal õnnestuks sinna saada, aitaks see teda karjääriredelil kindlasti edasi. «Kui oled seal sarjas, saad rohkem tähelepanu ja kuulsust, on võimalus leida endale sponsoreid,» nentis ta. «Oled ikka pidevalt tähelepanu keskpunktis ja keegi võib sind märgata. Ega Bellator enam väga palju UFC-le alla jää. Arvan, et kui juba Bellatori saad ja oled end seal tõestanud, on sealt veerand sammu UFCsse.»

«Bellator on number kaks liiga maailmas ja sinna saamine oleks võimas,» hindas ka Tõnissaar. «Kui Alik saab sinna show’sse, on see juba tähelepanu maailmas. Võib juhtuda, et ta võidab selle sarja ja pääseb Bellatori, või näiteks kui mingil põhjusel langeb välja, võib kõrvalt UFC ta üles korjata.»

Tseiko trenn pani Golbergi imestama

Eesti sportliku vabavõitluse liiga Raju peakorraldaja, tuleval aastal tõenäoliselt Euroopa esiliigasse Cage Warriors võistlema pääsev Ott Tõnissaar treenib võistlustevälisel ajal 6–8 korda nädalas, keskmiselt 2,5 tundi päevas.

Tõnissaare treeningkava tundub kõrvaltvaatajale päris tihe, kuid American Top Teamis harjutava Eesti parima MMA-võitleja Alik Tseiko treeningud panid imestama isegi 100 m jooksu Eesti eksrekordimehe Argo Golbergi.

«Argo on mu väga hea sõber ja ta tuli siia perega puhkama. Ühel päeval käis Argo minuga trennis kaasas,» jutustas Tseiko. «Tol päeval algas meil kell 10.30 MMA trenn, mis lõppes kell 12, siis tuli 15 minutit pausi ja kohe algas üldfüüsilise trenn, vahepeal sõin banaani ära.»

«Trenni lõppedes läksin Argo juurde, ja ta ütles, et täitsa hullud, ta polevat kuskil sellise intensiivsusega trenni näinud,» jätkas Tseiko. «Ja kui tema niimoodi ütleb, siis, noh…»

Tseiko sõnul on treeningud väga rasked ja intensiivsed, kuid praeguseks on ta sellega juba harjunud. PM

Tagasi üles