Rock Dijonis – trammiga tuldi ja trammi alla jäädi

Tartu Rocki mängujuht Justin Ingram. Foto: Margus Ansu

Pealkirjas toodud motiiv kuulub Tartu Rocki abitreenerile Toomas Kandimaale ja iseloomustab meeskonna käiku Prantsusmaale Dijoni. Haruldasel kombel pidi meeskond harjumuspäraselt privaatse bussi asemel sõitma hotelli trammiga. Trammi alla jäämiseks võib aga nimetada ka palliplatsil saadud kaotust 61:83.

Pärast aastast vaheaega Euro Challenge’i sarjas osalenud tartlased said kodupubliku ees kaks ilusat võitu, ent need jäid nende jaoks lihtsalt eredateks sähvatusteks – välismängudel olid pallurid nagu ümbervahetatud ning jätkasid 2008. aasta sügisest alguse saanud kaotustejada. Eurosarja alagrupist edasipääs jäi tartlastele vaid unistuseks.

«Mul on selline tunne, nagu hooaeg oleks läbi ... Loodan, et mind ei mõisteta valesti, sellest kõigest tuleb üle olla ja teistes sarjades edasi mängida, kuid mina ise olen alati pidanud kõige tähtsamaks eurosarja,» sõnas Rocki peatreener Gert Kullamäe. «Mängid hea tundega ning korraga saab kõik läbi – selline asi tekitab hinge tühja tunde.»

Esimese mängu valu

Rock lõpetas Euro Challenge’i sarja alagrupiturniiri kahe võidu ja nelja kaotuse ja viimase kohaga. Kullamäe ei varjanudki, et asjade selline käik valmistas talle suure pettumuse, kuna just eurosarja alagrupist edasipääsu pidas ta käimasoleva hooaja üheks peamiseks eesmärgiks.

Altmineku tagamaadest rääkides viis Kullamäe jutu turniiri esimesele kohtumisele, kui võõrsil jäädi napilt alla Ukrainas tollel hetkel liigat juhtinud Južnõi Himikule. «Visanuks me seal ühe korvi rohkem, räägiks me nüüd ilmselt hoopis teist juttu,» nentis ta. «See mäng on mul siiani hingel ja ilmselt jääb sinna väga pikaks ajaks. Mulle kui peatreenerile oli see väga kõva elamus ja kogemus. Mängisime hästi, aga oodatud võitu ikkagi ei tulnud.»

Sama saatuslikuks sai ka järgmises voorus kodus saadud kaotus Rumeenia klubilt Gaz Metan. Neljaliikmelises alagrupis on rusikareegliks, et koduväljakul ei tohi endale kaotusi lubada – teisisõnu tuleb kodus noppida kolm võitu ja alistada keegi ka võõrsil ning oledki edasi. Rock seda ei suutnud. Seejuures on tartlaste jaoks jätkuvalt ületamatuks raskuseks võita võõral väljakul.

«Minu jaoks on see suur mõistatus ja ma ei oska võõrsil saadud kaotusi kuidagi seletada,» tõdes Kullamäe. «Tajun, et mängudes, kus on väga palju kaalul, on meeskonnas midagi teistmoodi, eriti veel siis, kui oleme väljas. Ma ei saa aru, mida me valesti teeme, kuid sama häda kummitas Tartut juba siis, kui olin ise mängija, ja kummitab ka nüüd – pole vahet, kes on peatreener.»

Suur mõistatus

Kullamäe lisas, et välismängude probleem segab meeskonda ka Balti liigas. Kuigi tegemist on aste madalama turniiriga, tekib neil ka seal suuri probleeme. «See kõik on täielik mõistatus,» kordas ta.

Pettumuse taustal polnud Kullamäel tahtmist meenutada turniiri eredamaid sähvatusi, ta vaid tõdes, et sellist mängu peakski meeskond näitama. Särtsakalt ja kaasaegse korvpalli stiilis tegutsedes võideti kodus Dijon ja Himik ning veel kaks vooru enne alagrupiturniiri lõppu tundus, et heas hoos Rock on võimeline alagrupist läbi murdma.

«Selle nimel me olemegi trenni teinud, et mängida just nii, nagu kaks võidumängu kodus,» lausus Kullamäe ja tunnistas, et vahetult pärast eurosarja lõppu ei oska ta Balti liigat ja Eesti meistrisarja veel piisavalt väärtustada.

Teisipäeva hilisõhtu ja kolmapäeva ennelõuna kuluski Kullamäel ja ta abilistel juhtunu analüüsimiseks. Pärastlõunal istusid nad oma hotelli juures trammi ja alustasid teekonda lennuväljale, et jõuda päeva lõpuks koju tagasi.

Korvpall

Euro Challenge

Dijon – Tartu Rock 83:61

Rock: Eichfuss 14, Kurbas 13, Ingram 7, Allingu 7, Veideman 7, Leppik 6, Toome 4, Neljubov 3.

Tabel

Južnõi Himik    4-2

Gaz Metan Medias    4-2

Dijon    2-4

Rock    2-4