Aivar Pohlak: välismaalt ei maksa imet otsida

Aivar Pohlak Foto: Peeter Langovits

Tulevasest hooajast Eesti meistriliigas kehtima hakkav välismängijate piirang on Aivar Pohlaku kinnitusel koduse jalgpalli ülesehitamiseks hädavajalik.

Eesti Jalgpalli Liit teatas eelmisel nädalal reeglitemuudatusest, mille kohaselt vähendatakse alates tulevast hooajast meistriliigas lubatud välismängijate arv klubis kuuele. Alaliidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul on lisaks piirangute kehtestamisele kavas muuta senist üleminekute korda, mille järgi uus klubi peab ka lepingust vabanenud mängija eest tasuma tema eelmisele klubile 12 kuu palga.

Aivar Pohlak, kui pikalt klubid uue reegli kehtestamisest ette teadsid ja miks otsustati see vastu võtta juba 2013. aasta hooajast, mitte näiteks aasta-kahe pikkuse etteteatamistähtajaga?

Asja valmistati ette umbes kolm aastat, aga kuni 2012. aasta alguseni tegutseti pigem liiga passiivselt ja praegu võib öelda, et jäime reegli kehtestamisega kaks-kolm aastat hiljaks. Hilinemise all pean silmas viimasel kahel hooajal Ida-Virumaa klubides toimunud välismängijate arvu suuremist ja selle seost kihlveopettustega, sama tendents jõudis sel hooajal ka ühte Tallinna klubisse.

Suvel 2012 tekkis selge arusaam, et nüüd on tõesti kiire, sest lisaks kihlveopettustele hakkas laienema ka teine probleem – skeem, kus teisest maailmajaost pärit jalgpalluri perelt võeti raha nn Euroopa elamis- ja tööloa eest, soetati klubi kaudu sellele mängijale Eestis jalgpalli mängimiseks vajalikud dokumendid ning saadud rahast osaga finantseeriti klubi kaudu jalgpalluri mängimist Eestis. Ka selle eest oli meid FIFA ja UEFA tasandil hoiatatud, aga me ei saanud päris täpselt aru, kuidas see võiks Eestis juhtuda, enne kuni asi nii kaugele jõudis.

Kolmas põhjus, miks jalgpalliliidul kiireks läks, olid klubide ümber keerlevad nn investorid, kelle üha aktiviseerunud pakkumised klubide või nende osa omandamiseks ja mängijate sissetoomiseks ja läbi selle kihlveopettuste kaudu rahateenimiseks muutusid üha ohtlikumaks.

Klubidega kõnelesime sellel teemal esimest korda liidu kevadisel üldkogul ja konkreetsemaks läksime umbes kuu ­aega enne seaduse lõplikku vastuvõtmist. Pärast esimese ringi arutelu muutsime numbri «viis» numbriks «kuus» kolme klubi – Nõmme Kalju, Narva Transi ja Sillamäe Kalevi – arvamusest lähtuvalt.

Nõmme Kaljuga leppisime lisaks kohe kokku, et kui nende poolt juba allkirjastatud lepingutega kaks mängijat jäävad hooajaks 2013 esindusmeeskonnast välja ehk siis kui neil saab olema n-ö kuus kõnealustest paremat välismaalast, siis Eesti Jalgpalli Liit tasub nende kahe mängija tasustamisega seotud kulud, kui need mängijad ei ole mänguajalt kuue klubis enammänginud välismaalase hulgas.

Kas selle reegli kohe kehtestamine tuleneb sellest, et konkreetselt mõne klubi puhul võis aimata tulevasi probleeme liiga suure välismängijate arvuga vms oluliste faktoritega, mis sundisid kiirelt tegutsema? On see reaalne, et meie meistriliigas võinuks lähiaastate jooksul tekkida nt Küprose sarnane olukord, kus võõrmängijate arv kasvab üle mõistuse suureks – arvestades siin ringleva rahahulga väiksust? Või on eeskätt tegu ikkagi pigem tulevikku suunatud kaitsemehhanismiga?

Välismängijate arv Ida-Virumaa meistriliiga klubides läks juba üle mõistuse suureks – nii Transis kui Sillamäel oli hooajal 2012 mõnes mängus väljakul juba kaheksa välismaalast ja hoolimata aastaid käinud selleteemalistest kõnelustest on olnud osa klubide tähelepanu oma noortetööle puudulik. Samuti ei ole tegeldud kohalike mängijate otsimisega, kes võinuks täita n-ö reamängija rolli, ja pigem otsiti välismaalt imet, mida enamikul juhtudel mõistagi ei leitud.

Mis tähendab, et tegu on nii tänasesse päeva kui ka tulevikku suunatud otsusega, sest näiteks reegli mõju liinil «keskpärase välismaalase asemel olgu pigem keskpärane kohalik» peaks osa võistkondade osas hakkama tekkima kohe.

Rõhutan taas – me peame ehitama samm-sammult üles oma klubid ja mitte andma järele ühe päeva ambitsioonidele võita mõni mäng rohkem või mängida üks liiga kõrgemal. Näiteks just tasuta välismängijate sissetoomine ühel või teisel halval eesmärgil või klubide ülevõtmise ohtlik mõju kogu Eesti jalgpallile oli nii suur, et lihtsalt polnud võimalik rohkem oodata ega pehmemat reeglit kehtestada.

Lisan, et tegelikult valitseb sarnane oht pea kõikidel Eesti elualadel ja me peame hoolikalt mõtlema, miks soovisime riigi iseseisvumist ja kas eestlaseks olemisel ja siin maalapil elamisel on muidki tähendusi peale raha, laheda äraolemise ja ühe päeva piires mõtlemise/arvestamise.

FIFA näib piirangute seadmisel soosivat versiooni «kuus kohalikku + kuni viis välismängijat». Miks EJL ei võta üks ühele seda üle, vaid läheb selles suunas, et ei piirata mitte väljakul viibivate, vaid meeskonda kuuluvate mängijate arvu? Lähiriikidest on näiteks ka Läti sätestanud selle, kui mitu võõrmängijat võib viibida platsil, mitte aga meeskonda kuuluvate välismängijate arvu.

Väga lihtsal põhjusel – Eesti jalgpalli arengu jaoks on oluline, et siia toodaks vaid neid välismaalasi, kes on väga head või head mängumehed ehk siis meeskonna põhimehed ning pingil istuks ehk siis lähim järelkasv oleks meie oma mängijad. Toimib ju ka selline loogika – keskmise eestlasest jalgpalluri võimetest omatakse üldjuhul head pilti, aga tegelikult samaväärse või isegi kehvema välismängija osas isegi kuuajalise testiperioodi jooksul nii head pilti ei saa ja siis võetakse ikkagi pigem välismaalane, sest tema osas on lootus suurem. Paraku näitab tegelik elu, et see pole õigustatud. Seetõttu oli mõistlik panna paika üldine piir ja mitte jätta liigset ruumi lootustele.

Avaldatud arengukavas väheneb iga kahe aasta tagant lubatud välismängijate arv ühe võrra. Kas 2017. aastaks eesmärgiks seatud vaid neli võõrmängijat ei jää väheks ja kas kunagi on plaanis jõuda ka täiesti välismängijatevaba meistriliigani?

Eeltoodud põhjustel tundub see piir optimaalne – neli väga head välismaalast ja ülejäänud kohalikud + lisavõimalused läbi duubli, tuues sinna andekaid välismaa noori – ja peaks toetama Eesti jalgpalli arengut parimal moel. Sellest piirist allapoole ei ole kindlasti plaanis minna ja see poleks ka mõistlik.

Kas on mingi põhjus, miks reegel on sõnastatud niipidi, et 30 mehe hulgas peab olema vähemalt 24 Eestis treenitud mängijat, mitte aga ei räägita otsesõnu maksimaalselt kuuest lubatud võõrmängijast?

Jah, tegemist on UEFA ja FIFA soovitusega ehk siis ei piirata mitte välismängijate arvu, vaid nõutakse kindlat hulka kohalikke mängijaid.

Täpsustuseks: kui klubi registreerib vähem kui 24 «Eestis kasvatatud mängijat», kas sel juhul on neil ikkagi õigus registreerida maksimumarv ehk kuus võõrmängijat?

Jah, loomulikult, iga tühi rida registreerimislehel vähendab ühe võrra kohalike mängijate kohustuslikku numbrit.

Täismeeskonna registreerisid lõppenud hooaja jooksul vaid Kalev ja Tammeka. Kas Eestis on praegu kümne meeskonna täisrivistuse jagu ehk 240 meistriliiga tasemel mängijat? Näiteks Sillamäel ja Transil oli lõppenud hooajal 12 mängijat, kes mahuvad «Eestis kasvatatud mängija» reegli alla. Kust leida ülejäänud, kellel oleks piisavalt mänguklassi?

Mis puudutab Transi, siis kohtusin klubi juhtkonnaga eile õhtul ja oli huvitav näha, kuidas nad on hakanud leidma võimalusi kohalike mängijate leidmiseks just kõnealuse reegli mõjul. Nii tekib lootus, et kohalike mängijate jaoks tekib juba praegu n-ö rohkem ruumi ja nad saavad võimaluse areneda ja jätkata jalgpalli mängimist siinsel kõrgeimal tasemel.

Eestis kehtib üleminekute korral eelmisele klubile registreerimistasu maksmise kohustus ka pärast lepingu lõppemist. Nii mõnigi klubi on märkinud, et võõrmängijate toomine on just sel põhjusel samaväärse eestlase palkamisest tulusam. Kas seoses reeglimuudatusega ei ole plaanis seda kaotada või muuta, et siinsete mängijate liikumist hõlbustada?

Jah, on. Vastav töögrupp juba tegutseb. Paraku on mõistlik neid piiranguid küll vähendada, kuid mitte päriselt kaotada, sest meie jalgpalliliiga ei tohi muutuda kohaks, kus mängijad jooksevad klubist klubisse pisut kõrgema kuutasu järele. Meil on vaja jõuda selleni, et meil oleksid reaalsed klubid ja et mängija tunneksid ennast klubide osana, seda nii täiskasvanute kui ka noorte valdkonnas. See on pikk protsess, aga järgmisel kolmel kuni viiel hooajal keskendume klubide litsentseerimisel just sellele aspektile.