Pärnakas läks Tartu võrkpalli päästma

Tartu peatreener Andrei Ojamets Foto: Margus Ansu

Kogenud treener võttis uue väljakutse rõõmuga vastu ja püüab noore meeskonna mängumootori tööle putitada. Tartlased alles kevadel meistritiitlini viinud ja hiljuti ka aasta treeneri auhinna võitnud eelmise juhendaja Rainer Vassiljevi kohta jagub Andrei Ojametsal vaid kiidusõnu, meeskonda tahab ta aga tuua rohkem stabiilsust ja distsipliini.

Andrei Ojamets, oled pärast väikest pausi tagasi Eesti tippmeeskonna juures, asudes Tartu Bigbanki etteotsa. Kas otsus Tartusse kolida sündis kergelt?

Minu vanuses meest on juba raske veenda, oma otsused teen ikka ise. Töötuna kodus istuda pole kuigi meeldiv ja võtsin väljakutse pärast mõningast mõtlemist vastu. Siiani elasin ju vaid kohtunikurahast.

Võib öelda, et võtsin pakkumise vastu nii majanduslikel kui sportlikel kaalutlustel. Kuigi eks kodust eemal olemine on minu jaoks uus kogemus, olen ju nii pikalt Pärnus olnud. (Ojamets on Pärnu võrkpallureid juhendanud 1990. aastast – toim).

Tartu meeskond krooniti kevadel Eesti meistriks, ent seejärel tulid rasked ajad, klubi senine nimisponsor lahkus ja see ei võimaldanud komplekteerimisega piisavalt varakult alustada. Uue nime all pole tulemused väga head olnud ja nüüd otsustas senine loots Rainer Vassiljev tagasi astuda. Oled Tartu probleemidega kindlasti kursis, mis tundega meeskonna üle võtad?

Olin muidugi kursis, suvel töötasime ju Raineriga koondise juures koos ja eks info ikka liigub. Pärast eelmise hooaja ilusat lõppu läksid asjad allamäge, ent sellest saadi üle. Ajalimiidi tõttu ei saanud Tartu värbamisega piisavalt vara alustada, paremad mehed võetakse ära juba kevadel. Aga siin on noor ja perspektiivikas meeskond.

Rainer Vassiljeviga oled pärast tema tagasiastumist vestelnud?

Rainer on väga mõistlik inimene ja ma hindan tema siin tehtud tööd kõrgelt. Ta oli üks esimesi, kellele helistasin, kui pakkumine tehti. Olen tema olukorras olnud ja tunne on tuttav, kui sul pole enam ideid, kuidas edasi minna ja meeskonnale midagi anda. Ta võttis juhtunut rahulikult, öeldes: «Sport on sport.» Selliseid asju tuleb treeneritöös ette ja sellega peab arvestama. Meil on võrkpallis paljuski sarnane mõttelaad ja arusaamine, kuidas asjad peaksid käima. Kuid inimesed on erinevad ja vahel annab treenerivahetus meeskonnale uue hingamise.

Nagu legendaarne korvpallitreener Aleksandr Gomelski on öelnud: «Kui sind pole kordagi vallandatud, siis sa pole veel õige treener.» Usun, et Rainer jääb võrkpalli juurde.

Mida soovid Tartu mängus eelkõige muuta?

Vaja on stabiilsust. See pole normaalne, kui üks mängija on 14 mänguga löönud kolm serviässa ja teinud 30 serviviga. Seda tuleb muuta. Areneda on meil palju. Teine oluline asi on distsipliin, mida ma alati tähtsaks olen pidanud. Kui nõuad palju iseendalt, siis saad seda ka teistelt nõuda.

Kas klubi juhtkond seadis kindlad eesmärgid, kuhu hooaja lõpus jõudma peab?

Rääkisime asjadest pikalt ja loomulikult tahetakse praegusest Eesti-Läti ühisliiga 8. kohast kõrgemale tõusta. Kindlasti peab paranema mängupilt. Mina isiklikult ütlen küll, et tahan medalile jõuda. Ma ei räägi kullast, aga medalist. Peame samm-sammult asju parandama ja meeskonnana arenema, üksi ei saavuta midagi, olen seda ka treeningul juba meestele öelnud.

Kas abilistena jätkavad samad mehed?

Ma leian, et praegused meeskonna abilised Andres Toode ja Oliver Lüütsepp teevad head tööd, ja mul pole mingit kavatsust neid välja vahetada. Selliste inimeste kõrval on hea tööd teha. Ma eeldan nii oma abilistest kui mängijatelt konstruktiivset kriitikat, see näitab, et mõeldakse kaasa.

Oled juba paari treeningut juhendanud, millised on esmamuljed?

Enne esimest treeningut oli väike värin oli sees, sest olin sellisel tasemel võrkpallist eemal olnud. Nüüd saali astudes tunnetan aga taas seda õhkkonda ja olen juba sõiduvees. Eelmisel aastal juhendasin Pärnu naiskonda, sel aastal olin Võru naiskonna juures konsultandiks, aga sel tasemel profimeeskonna juhendamine on teine asi.

Tartu mängijad on mulle peaaegu kõik teada noorteklassidest. Tegu on noore meeskonnaga ja pean välja mõtlema, kuidas nendega edu saavutada. Minu jaoks on tähtis individuaalne lähenemine, kõikidele mängijatele ei saa võrdselt piitsa ja präänikut anda, ühe puhul aitab üks, teisel teine meetod.

Pärast eelmist hooaega läksid Pärnu naiskonna juhendaja kohalt Võru naiskonna abitreeneriks, kuid reaalselt seal kohapeal eriti ei viibinud.

Olen tänulik, et sain Võru naiskonna kaudu võrkpalliga seotud olla. Olin seal pigem konsultandi rollis, käisin mõnel mängul kaasas ja aitasin nõuga. Kui Tartu klubi juhid nõus on, siis aitan jõudumööda Võru naiskonda ka edaspidi.

Pärnu naiskonnal oli kolmeaastane projekt, ent kahjuks ei saanud see teoks. Tahtsime senistele liidritele konkurentsi pakkuda ja olimegi eelmisel hooajal poolprofessionaalne tiim, siis sai aga jaks otsa ja praegu naiskonda enam ei eksisteeri.

Oled väga pikka aega töötanud oma kodulinnas Pärnus, mis tunnetega nüüd Tartusse kolid?

22 aastat olen Pärnus töötanud. Pole enam poisike, aga kodulinnast ära minna pole kerge, sest pere on ju seal. Aga noorem tütar lõpetab varsti kooli ja vanem juba käib Tallinnas koolis. Kõige rohkem muretsen selle pärast, kas naine saab ikka majas ahju köetud.  

Pärast rivaali juurde tööle asumist ma Pärnus ringi kõndimist siiski ei pelga. Kui Eesti võrkpallis pole treenerite liikumine igapäevane nähtus, siis näiteks Soomes on see täiesti tavaline. Inimesed ju ikka vahetavad töökohta.