/nginx/o/2012/12/23/1499308t1h9a8e.jpg)
Togo ründaja Emmanuel Adebayor andis vastulöögi kriitikutele, kes nimetasid teda rahvuskoondises mängimisest loobumise tõttu rahaahneks.
Adebayor: loobusin koondisest, kuna ei taha rohkem kuulivestis ringi käia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adebayor ei sõida Togo koondisega jaanuaris algavale Aafrika Rahvuste Karikaturniirile ning see samm pani osa kriitikuid väitma, et mees hoolib vaid rahast, mida koduklubi Tottenham Hotspur talle maksab. Adebayori sõnul on küsimus aga vaid turvalisuses. Kaks aastat tagasi Angolas peetud turniiri eel rünnati Togo meeskonna bussi, kus teiste seas viibis ka Adebayor, autmaadivalangutega. Hukkus kolm inimest - bussijuht Mário Adjoua, abitreener Abalo Amelete ja meediakorraldaja Stanislas Ocloo.
Adebayor on mures, sest Togo alaliit pole suutnud koondise tegevust ka pärast traagilist juhtumist professionaalseks muuta. «Mulle öeldakse, et ma ei taha minna, kuna mul on boonustasud saamata. Togo alaliit maksab mulle mängu eest 1000 naela – ma ei vaja seda raha. Olin bussis, kus inimesed surid. Nad surid minu käte vahel. Aga isegi valitsus ei taha vigasaanute ravi eest maksta. See pole õige,» lausus häiritud Adebayor The Sunile antud intervjuus.
«Pidin edaspidi bussist väljuma kuulikindlas vestis ja kuulikindla kiivriga. Mind taheti tappa. Mulle öeldi, et ma olen sihtmärk. Lahkusin koondisest, kuid mul paluti naasta ja oma kogemusi jagada, seega nõustusin. Rääkisin aina alaliidule, et asjad tuleb korda ajada, aga keegi ei kuulanud mind,» jätkas Adebayor.
«Olin bussis, kus inimesed surid. Nad surid minu käte vahel.»
«Ma ei saa kõigega riskida. Läheme küll Lõuna-Aafrikasse, mis on korralik riik, aga iial ei või teada Seetõttu peab olema valmistunud, aga Togo ei ole. Togo eest mängides ei maksta mulle tavaliselt isegi lennupileteid kinni. Tühja kah – mul on õnn hästi teenida. Aga ma olen pidanud maksma teiste mängijate eest, kes saabuvad lennujaama ja tahavad koju lennata, kuid neile pole piletit broneeritud. Või siis jõuame hotelli ja keegi pole tube kinni pannud. Vahel on kogu koondise jaoks reserveeritud vaid kümme tuba, vahel ei tööta hotellis isegi tualett...» kirjeldas Adebayor korralagedust.