Medalid, emotsioonid, pettused ja langused

Heiki Nabi Londoni olümpial Foto: Liis Treimann

Eesti spordiaasta nimi on Heiki Nabi. Karjääri jooksul korra maailmameistritiitliga üllatanud, ent selle kõrval rohkelt ebaõnne ja altminekuid talunud vägilane suutis tõusta suureks. Selleks polnud vaja teha midagi muud, kui võita Londoni olümpiamängude maadlusturniiril hõbemedal.

Kõlab lihtsalt, aga selleni jõuda on oi-oi kui raske. Ilmselt teavad selle vaeva hinda vaid Nabi ise ja tema treener Henn Põlluste. Kuid saavutus on võimas ja rohkem polegi midagi öelda. 

Kuningas jäi troonile

Jalgpallimaailma valitseb juba neljandat aastat Hispaania meeskond. Valitseva Euroopa ja maailmameistrina Poolas-Ukrainas toimunud EM-finaalturniirile sõitnud hispaanlased kaitsesid edukalt tiitlit ja kerkisid esimeseks koondiseks, kes suutnud võita kolm järjestikust suurturniiri.

Avamängus Itaaliaga viigistanud Hispaania ei näidanud küll viimaste aastate säravaimaid etteasteid, kuid lõpetas turniiri ikkagi finaalis sama vastase 4:0 purustamisega. Tõsi, poolfinaalist pääseti vana vihavaenlase Portugali vastu edasi alles penaltite abiga ja ka EM-finaalide läbi ajaloo ülekaalukaim võit ei peegeldanud täpselt jõudude vahekorda, kuid pani hispaanlaste võidukäigule siiski sümboolse punkti.

Kaks eelmist valiktsüklit vaid võite tunnistanud Hispaania vääratas esmakordselt alles tänavu oktoobris, kinkides Prantsusmaale uues MM-valikgrupis koduväljakul punkti. Kuid Hispaania kuldne põlvkond, kellele väärikat järelkasvugi aina lisandub, on jätkuvalt suursoosik ka kahe aasta pärast Brasiilias toimuval MMil.

Teist aastat järjest parim

Triin Aljand valiti teist aastat järjest Eesti parimaks naissportlaseks ja mõlemal korral edestas ta hääletusel Kaia Kanepit. Vaadates Aljandi viimaste aastate medalisaaki, pole tema headuses põhjust kahelda. Seda enam, et lõppeval aastal jõudis ta lõpuks ometi EM-medalini klassikalises pikas basseinis.

Kahtluseta võib väita, et Aljandil on käes karjääri parimad aastad. Oleks vahva, kui ta suudaks sellisel tasemel püsida veel vähemalt paar hooaega, hoides sellega kõrgel Eesti naiste spordi lippu. Kuid kas ta leiab selleks motivatsiooni ja kas seda võimaldab tervis. Maadles ta ju tänavugi mitmete probleemidega.

Hiljuti antud intervjuus jättis ta tuleviku suhtes kõik otsad lahtiseks, märkides, et võtab aastavahetusel aja maha ja mõtiskleb, mida ja kuidas tulevikus teha. Otsustest kuuleme juba uuel aastal.

Pronksimehe vägev aasta

Gerd Kanteri medalivõidud on Eesti spordisõbra jaoks saanud nii tavaliseks, et ilmselt ei oska me neid õigesti väärtustadagi. Kui mees on neli aastat tagasi kroonitud olümpiavõitjaks, võib ju pronks tunduda selge tagasiminekuna. Aga vaadake mehe aastat laiemalt!

Euroopa meistrivõistlustelt noppis Kanter hõbeda, Londoni olümpial jõudis väga tihedas heitluses oma viimaste aastate parima tulemusega pronksile ning tagatipuks võidutses Teemantliigas, mis tähendab seda, et mees oli heas hoos terve kergejõustikusuve.

Kriitikud võivad ju öelda, et Kanter ei heida enam nii kaugele kui oma hiilgeaastatel, kuid kas kusagil külavõistlustel heidetud 70-meetrised tulemused ongi üldse nii olulised? Tähtsam on see, et mees püsib oma ala absoluutses tipus ja suudab seda tiitlivõistlustel pidevalt uuesti tõestada.

Kuigi Kanter püüab tiitleid ka tulevikus, sai üks periood tema karjääris otsa – ta lõpetas koostöö treener Vesteinn Hafsteinssoniga. See oli kogenud sportlase julge otsus ja tehtud just selleks, et vägevate aastatega täidetud karjäär jätkuks samas vaimus.


Vaprad võitlejad, kuid esimestena medalita

Sõudjad, kes heitlevad kõige suuremas mängus, sõidavad end tihti pildituks. Ilmselt mäletavad kõik Jüri Jaansoni kannatusi Pekingi olümpial. Londonis tulid Eesti neljapaadimehed omal jalal kaldale, kuid hiljem, intervjuude ajal kippusid nemadki kustuma.

«Kõrvad on lukus ja süda puperdab siiani. Tegime maksimaalse pingutuse ja jätsime rajale kõik, mis meis oli,» rääkis Eesti paadi esisõudja Kaspar Taimsoo pärast neljanda kohaga lõppenud olümpiafinaali. Ja need polnud vaid sõnad. Keset jutuajamist ütles Taimsoo korraga, et pea kumiseb, ja haaras esimese kättejuhtuva veepudeli, võttis sealt väikese lonksu ning valas ülejäänu endale pähe. «Vererõhk on vist 200,» teadis ta vaevuse põhjust.

Tahaks näha, kes julgeb öelda, et tegemist pole kõvade meestega? Pealegi ei jäänud nad tänavu medalita, vaid krooniti sügisel Euroopa meistriteks.


Vigastuste kiuste karjääri parim hooaeg

Eesti esireket Kaia Kanepi mängis lõppenud hooajal küll vaid 11 turniiril, kuid kogus nii palju punkte, et statistilist keskmist vaadates oli tegemist tema karjääri parima aastaga.

Hooaja jooksul kaks WTA turniiri võitnud ja Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali jõudnud Kanepi kogus 11 turniiriga 1905 punkti, mis teeb keskmiselt 173,2 punkti turniiri kohta, samas kui 2008. aastal mängis ta 21 turniiril ja kogus 2100 punkti ehk keskmiselt 100 punkti turniiri kohta, 2010. aastal aga sai koguni 2524 punkti, kuid mängis taas 21 turniiri, seega sai keskmiselt 120,2 punkti turniiri kohta.

Paraku pani ilusalt alanud aastale korraliku põntsu vigastus. Kanepi on valutavate kannakõõlustega kimpus olnud juba eelmisest kevadest saadik, tänavu oktoobri lõpus käis ta kuulsa Soome arsti Sakari Orava juures lõikusel ja loodetavasti saab ta tuleval aastal valuvabalt mängida.


Läbilöök pealesunnitud alal

Aasta motosportlaseks valitud enduurosõitja Aigar Leok üllatas hooaja jooksul iseennastki – Euroopa meistri tiitel tuli pisut plaaniväliselt ja ka MM-pronksist ei tihanud Leok aastat alustades mõelda. «Kui mõtlen, kus ma mullu olin, siis on tulemused küll igati ootusi ületanud. Kõige taga on kõva töö, aga kui unistad ja näed vaeva, siis tuleb ka tulemus,» sõnas Soomes elu esimese MM-etapivõidu noppinud eestlane.

Kaks aastat tagasi ränga kukkumise järel motokrossi enduurosõidu vastu vahetanud eestlane tunnistas medalivõitude järel, et arenguruumi jagub kuhjaga. «Tunnen ennast hetkel veel õpipoisina. Ütleme nii, et eelmine aasta oli algklass, tänavu tegin sammu edasi ja kooli lõpetamiseks kulub kaks aastat veel,» tõi Leok ilmeka võrdluse. «Hingelt olen aga juba praegu enduuromees.»


Konsa räpane kokaiiniäri

Kodust jalgpalliilma raputas läinud aastal enim Nõmme Kalju, tulles klubi ajaloos esimest korda Eesti meistriks. Vaid kümmekond päeva pärast hooaja lõppu saabus aga külm dušš – värske meisterklubi ridadesse kuulunud ründaja Oliver Konsa võeti kokaiiniga kaubitsemises süüdistatuna vahi alla.

Lisaks Konsale istuvad tänaseni trellide taga ka teine eksjalgpallur Norman Kägo ja staažikas narkokurjategija Tauno Laasme. Veel Tauno Veri nime kandes mõisteti Laasme korduvalt narkokuritegudes süüdi ning viimati 2008. aastal ka kuueks aastaks vangi – seda just kokaiiniga kaubitsemise eest. Süüdistatavate ringi kuulub veel kaks meest, halvimal juhul ähvardab asjaosalisi kuni 15-aastane vabadusekaotus.

Kalju peatas Konsa lepingu ning soovis kokku kutsuda ümarlaua ja asutada ausa Eesti töörühma, mis aitaks edaspidi samasuguseid juhtumeid vältida. Sellele reageeris teravalt Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kelle hinnangul üritas Kalju lubamatul moel teha enda probleemist terve Eesti jalgpalli probleemi. Pohlaku postkastist meediasse jõudnud värvika sõnakasutusega e-kirjades alanud ning ajakirjanduses jätkunud Tehva ja Pohlaku sõnavahetus päädis siiski rahumeelselt aastaauhindade jagamise tseremoonial, kus mehed telekaamerate ees kätt surusid.

Konsa juhtumi varju jäi teinegi narkoskandaal – novembris mõisteti Kalevi endine jalgpallur Rameš Mamedovi narkokuriteo eest tingimisi kolmeks aastaks ja viieks kuuks vangi.


Korvpallikoondise ilus, aga vastuoluline seeria

Vaevalt leidub väga palju neid, kes julgeksid öelda, et Eesti korvpallikoondis ei pakkunud EM-valikturniiril vägevaid elamusi. Alistati ju kodus maailmakuulus Serbia koondis ning võõrsil saadi jagu Iisraelist, kuid … fakt on see, et vaatamata paarile hiilgavale võidule ei suudetud finaalturniirile murda. Seda isegi olukorras, kus uue aasta suvel pallib meistritiitli eest 24 meeskonda, ja mõistagi leiab sealt kõik meie naabrid.

Sporti tehakse tulemuse nimel, kuid sportmängudes maksab tihti ka muu – näiteks emotsioon. Ja emotsiooni pakkusid meie korvpallurid kuhjaga. Lisaks teadmine, et meil on meeskonnas korralikud liidrid nagu Kristjan Kangur (pildil), Janar Talts ja Siim-Sander Vene ning treenerid saavad ka kõige raskemas mängus usaldada vähemalt kümmet mängumeest.

Ainult nii ongi võimalik Euroopa keskmikega võrdselt heidelda.
 

Petise paljastamine – Armstrong jäi kõigest ilma

Dopinguskandaalidest niigi puretud rattasport sai lõppeval aastal senistest ülivõimsalt suurima antikangelase – legendaarselt Lance Armstrongilt võeti kõik seitse Tour de France’i tiitlit. Dopinguvastase võitluse uue ajastu märgina pole ameeriklane seejuures andnud karjääri jooksul ainsatki positiivset dopinguproovi, ent paari aasta vanuste verenäidiste analüüsid ja endiste meeskonnakaaslaste tunnistused osutusid piisavaks, et Armstrong valemängijaks kuulutada. USA antidopinguagentuuri sõnul on ameeriklase patunimekiri ülipikk ning selle esimesed read kirjutati juba 1996. aastal.

Vähihaiguse seljatamise järel sadade tuhandete inimeste silmis visaduse musternäidiseks kujunenud Armstrong on kannatanud ka materiaalselt. Tagasi tuleb maksta ligi kolme miljoni euro jagu auhinnaraha, samuti on ameeriklase omakorda kohtusse kaevanud mitu ajakirjandusväljaannet, keda viimase kümnendi jooksul sunniti pärast dopingusüüdistuste avaldamist talle kahjutasu maksma. Ning mõistagi on temaga sidemed katkestanud ka kõik senised suursponsorid.

Armstrong ise on seni eitanud vankumatult kõiki süüdistusi, pealegi leidub tal üle maailma endiselt tuhandeid toetajaid – nemad näevad petturi asemel meest, kes aitas koguda vähiraviks sadu miljoneid dollareid.


Sumbuv tähelend

Eestlased on alati olnud suured rallihuvilised. Seepärast olidki kõik vaimustuses, kui aasta tagasi selgus, et Ott Tänak astub oma õpetaja Markko Märtini jälgedes ja hakkab kihutama WRC-sarjas. Ja mitte mingis suvalises tiimis, vaid M-Spordi meeskonnas.

Paraku ei suutnud Tänak ja tema kaardilugeja Kuldar Sikk sõita nii, nagu ootas tiimi boss Malcolm Wilson, nagu lootsid tuhanded fännid ja nagu ilmselt ihkasid ka mehed ise. Liiga palju kogunes äpardusi, kraavi sõitmisi ja punktide kaotamisi. Hooaja lõpu eel saavutatud üks poodiumikoht ei suutnud tekkinud muljet enam parandada ning algavaks hooajaks polnud eestlasel M-Spordis enam kohta.

Loomulikult ei tähenda see, et Tänaku karjäär oleks lõppenud. Loodetavasti leiab ta koos Märtiniga võimalusi sõita kasvõi aste madalamal Euroopa sarjas, koguda enesekindlust ja siis juba tugevamana MM-areenile naasta. Tõsi, asja muudab raskemaks see, et ilmselt tuleb uueks hooajaks leida kopsakas kaasavara.