Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/11/131401t1h21f8.jpg)
Pärast seda kui Kalevi võrkpallimeeskond oli 1968.aastal N Liidu meistriks tulnud, ähvardas osa Kalevi mängijaid vene armeeteenistusse võtmine.
Üks nendest, kes pidi soldatimundri selga tõmbama oli Tarvi Uljas. Alustanud sõdurielu Tallinnas, sattus ta Riia kaudu Moskva AKSKsse.
Lähenesid Euroopa karikamängud. Eesti Võrkpalliföderatsioon taotles, et Tarvi Uljas saaks tulla Kalevi eest mängima. Kuidas lugu lahenes, sellest räägib Kulle Raig oma äsja ilmunud raamatus „Esimene üles“ (lk.230).
EKP Keskkomitee esimene sekretär Ivan Käbin oli 1968.aasta suure võidu puhul Keskkomitees korraldatud vastuvõtul Piilule (Peet Raig, H.K.) lahkelt ja omamehelikult öelnud, et kui on mingi probleem, astu läbi. Ja Piilu astuski koos Vanjaga (Ivan Dtatśov, H.K.), et Tarvit Moskva AKSKst päästa.
Käbin oli ruumis viibinud Klaussonilt (Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, H.K.) tähtsal ilmel küsinud, kas Gretško ja Demitšev on tööl, lasknud valida siis telefonil numbri ja öelnud käskival toonil: «Tere Gretško, teil on seal AKSKs meie võrkpallur Tarvi Uljas , vaata, et ta oleks homme Tallinnas.» Gretško oli Nõukogude Liidu kaitseminister ja Demitšev NLKP Keskkomitee sekretär.
Homme Tarvi Uljas muidugi Tallinnas ei olnud, sest asjaajamine võttis kauem aega, kuid Tarvi saigi AKSKst vabaks.
Möödunud on 40 aastat ja Eesti võrkpall on taas laine harjale tõusnud ja ajalugu teinud – pääsenud EM-finaalturniirile. Meeskonnal on algamas ettevalmistus, et sügisel Türgis peetavaks EMiks konkurentsivõimeline ettevalmistus tagada. Raha selleks aga napib.
Praeguses olukorras raha leidmine ei ole kaugeltki kerge ülesanne. Kuid kui seda ei suudeta garanteerida, on pettunud Eesti kogu võrkpalliüldsus, kõige enam Eesti koondise mängijad, sest just nemad on «süüdlased», kes ennastületava mänguga finaalipääsmed lunastasid.
Jääb loota, et Eesti riik ei ütle tublidele võrkpalluritele, et vabandust, poisid, meil pole raha teile stipendiumi maksta.
Hämmingut aga tekitab üldiselt spordilembesena tuntud peaministri Andrus Ansipi seisukoht: «Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport» (Postimees, 17.04.2009).
Kuidas siis nii? Kui Eesti rahvuskoondis läheb EMile esindama Eesti riiki, siis on see Eesti riigi esindamine ja see on Eesti riigi sport. Järelikult Eesti riik peab sellist sporti toetama.
Kui sinna läheks klubivõistkond, siis oleks see klubi enda asi ja rahamurede eest peaks hea seisma eraettevõte.
Kuidas toimida? Raha jagamisel, kui seda napib, tuleb panna paika prioriteedid ja langetada otsus – kas EMi finaali jõudmine on väärt saavutus, mis on väärt eelistust, teiste eelistuste hulgas. Või ei ole?
Kui veel korraks tulla tagasi 40 aasta tagusesse aega ja see tänastesse oludesse ülekanda, siis võiks Eesti võrkpallikoondise kapten (on see Meresaar või Toobal või kestahes) koos peatreener Avo Keelega minna riigi kõrgeima mehe (president) juurde kabinetti, kus peaks viibima ka peaminister ja president peaks sealt helistama riigi rahakoti hoidjale: «Tere, meil on üks võrkpalimeeskond, vaata, et neile EMiks valmistumiseks vajalikud rahad oleks homseks ülekantud.»
Kui nüüd võrdleme erineva põlvkonna kahe Eesti tähtsa riigitegelase seisukohti või käitumist, siis kumb neist on sporti toetavam? Vastuse sellele küsimusele võib langetada igaüks ise.