Eesti spordis on tavaline, et ühele ja samale päevale satub mitu olulist sündmust. Justkui põhimõtteliselt üldist spordikalendrit eiravate erinevate alaliitude esindajad laiutavad käsi ja kinnitavad, et just nemad olid esimesed, kes selleks päevaks oma ürituse kavandasid.
Eriti kummaliseks läheb aga asi siis, kui mängupäevi ei suudeta jagada ühe alaliidu sees. Tundub mõistusevastane, et Tartus toimuva korvpalli Balti liiga nelja tugevama finaalturniiri ajal mängitakse Eesti meistriliiga veerandfinaale... Paraku on see reaalsus.
Kes sellest võidab - ilmselt vaid isiklikke ambitsioone rahuldavad jonnakad klubijuhid. Kes sellest kaotavad - tühjade tribüünide ees mängivad TTÜ ja Tarva pallurid, ühe hea mänguta jäävad fännid ning kogu koduse meistriliiga maine. Liiga, mis ei hooli oma fännidest, pole ju tõsiseltvõetav.
Vägisi jääb mulje, et Eesti meistriliiga klubide juhid pole siiani endale teadvustanud, mis on spordi mõte. Spordist kui vaatemängust ja etendusest pole nad ilmselt kunagi midagi kuulnud, vastasel korral ei riskiks nad võimalusega mängida tühjade tribüünide ees.
Arusaamatut leebust ilmutasid ka koduse liiga juhid. Nähes, et klubid ei suuda leida normaalset lahendust, loobusid nad olukorda jõumeetoditega lahendamast. Koduse korvpalli huvides olnuks see aga ainuõige käik.