Kust jookseb sportlase taluvusepiir?

Sydney tenniseturniiril tuleb mängijatel lisaks vastasele võidelda ka kuumusega. Caroline Wozniacki jahutas end geimide vahel jäärätikute, külma joogi ja ventilaatori abil.

FOTO: AFP/SCANPIX

Tippsportlased peavad suutma kohaneda ka ekstreemsetes oludes, olgu metsikus kuumuses või krõbedas külmas.  

«Kraadiklaasi järgi on väljas 40 kraadi ringis sooja, aga tundub, nagu oleks 50 – nii palav! Jalad kuumavad ja selline tunne on, et pea kohe plahvatab,» kommenteeris endine maailma esireket Jelena Jankovic Sydneys peetava tenniseturniiri 2. ringi järel väljakul valitsenud olusid. «Spordijooki juues on tunne, nagu jooksid teed, sest ka see on kuum. Täiesti ebainimlik. Aga vähemalt oleme kõik elus, see on kõige tähtsam.»

Kuigi tennisistid peaksid olema harjunud, et iga hooaja alguses tuleb neil Austraalias palavusega hakkama saada, on neilgi kuskil piir ning Sydneys sai see paljude jaoks ületatud, kui keset mängupäeva näitas kraadiklaas 41,1 kraadi sooja. «Ilm on tennisemängimiseks liiga palav,» pahandas maailma edetabelis 4. real paiknev poolatar Agnieszka Radwanska. «Raskustes pole mitte üksnes mängijad, vaid ka pallilapsed ja pealtvaatajad. Eelistaksin pigem seda, et mängudega alustataks alles kell 11 õhtul, kui õhk on jahedam.»

«Sellest oli palju juttu ka riietusruumis, suurem osa nõustus, et nii palavaga ei tohiks mänge toimuda,» jätkas ta. «Niimoodi liigud vahepeal väljakul automaatselt ja lööd täiesti mõtlemata, sest pea kuumab ja sa lihtsalt ei suudagi mõelda.»

40 kraadi on piiripealne

Naiste Profitennise Liidu (WTA) reeglites on sätestatud ka ekstreemsete ilmastikuolude punkt, mille järgi on teise ja kolmanda seti vahel lubatud teha kümneminutiline paus, kui üks mängijatest seda palub, ning seda juhul, kui sooja on üle 34 kraadi või kui kuumaindeks on üle 30,1. Meeste tennises sellist reeglit ei ole.

Üldjuhul kasutatakse tenniseturniiridel valemit, kus võetakse arvesse õhuniiskust, temperatuuri, väljakutemperatuuri, tuulekiirust ja päikesekiirgust, mille abil otsustatakse, kas mäng on tennisistidele ohutu.

«40 kraadi on üsna piiripealne temperatuur, kui organism sporditegemisele vastu peab,» hindas tunnustatud spordiarst dr Mihkel Mardna. «Kuumuses sportimine või ükskõik milline füüsiline aktiivsus on seotud vedelikukaoga ning koos vedelikuga lähevad organismist välja ka mineraalained. On teada, et näiteks Hawaii Ironmanil, kus on temperatuur sageli 40 kraadi lähedal ja õhuniiskus on kõrge, võib jämesoolest tunnis keskmiselt imenduda 900 ml vedelikku, aga kui vedelikukadu on tunni aja jooksul suurem kui liiter, jääb organism lõpuks negatiivsesse balanssi. Võid küll juua, aga see jääb kõhtu loksuma, mitte ei imendu ära.»

Hingamisteede kahjustused

Lisaks dehüdratsioonile on väga palava ilmaga sportides ka keha ülekuumenemise oht. «Selle puhul on kõige efektiivsem füüsikaline jahutamine, näiteks külmavestid või tavaline jää,» õpetas Mardna.

Uuringud on näidanud, et mida kuumem ilm, seda suurem on ka vigastuseoht. «Kuumades tingimustes suureneb vigastuseoht tõenäoliselt koordinatsioonihäirete tõttu,» arvas Mardna. «Lisaks tekitab vedelikupuudus lihaste krambivalmiduse ja selle kaudu suureneb ka lihasevigastuste oht.»

Spordimaailmas ei tule aga ette üksnes kuumalaineid, vaid talisportlastel tuleb tihtipeale hakkama saada ka näpistava külmaga. Nii Rahvusvahelise Suusaliidu kui Rahvusvahelise Laskesuusatamise Föderatsiooni reeglites on sätestatud, et võistlus tuleb ära jätta või edasi lükata, juhul kui raja kõige külmemas kohas on –20 kraadi, lisaks jälgitakse ka tuulekülmanäitajat.

«Ekstreemses külmas on suurim oht kahjustada hingamisteid,» kommenteeris Mardna. «Näiteks kui suusatamises kestab võistlus 30 minutit, mille käigus sportlane maksimaalselt pingutab ja ahmib endale sisse –20 kraadist õhku, siis see kahjustab hingamisteede limaskesta ja epiteeli.»

«Sellepärast tekib ka neil suusatajatel, kes on tippspordiga umbes kümme aastat tegelenud, koormusastma, selle põhjuseks ongi külma õhu pidev sisseahmimine,» lisas Mardna.

Talisportlastel on ka külmakahjustuste oht. «Eelkõige näol ning muudes piirkondades, mis pole kaetud,» nentis Mardna.

Näiteks mullu Ruhpoldingu MMil 20 km tavadistantsil kuldmedali võitnud, Sloveeniat esindav laskesuusataja Jakov Fak pidi üle-eelmisel aastal maailmameistrivõistlustelt eemale jääma, kuna tema parema käe nimetissõrm oli kahel USA MK-etapil võisteldes saanud tõsiseid külmakahjustusi: tal diagnoositi kolmanda astme külmakahjustus ja sõrm oli tükk aega tundetu.

Laskesuusataja jaoks on aga parema käe nimetissõrm väga tähtis – kui tegemist pole just vasakukäelise inimesega, on see sõrm, millega sportlane päästikule vajutab. Kuna Faki sõrm ei paranegi kunagi täielikult, ei saa ta väga külma ilmaga võistelda.

Tippspordis aga võistlustingimusi ise valida ei saa ning kui korraldajad võistlust ära ei jäta, võidab see, kes kõige paremini kohaneda suudab. «Kõikidel tuleb raskete oludega hakkama saada. Tuleb keskenduda enda mängule, mitte kuumusele,» arvas Taani tennisist Caroline Wozniacki, kes küll paraku Sydney turniiril palavusele ja Svetlana Kuznetsovale alla pidi vanduma.

«Kes on parema kohanemisvõimega, nendel on keerulisemates tingimustes võistlemisel eelised,» tõdes ka Mardna.

Tagasi üles