Mullu suvel Londoni olümpia ajal 55. sünnipäeva tähistanud teenekas judotreener Aavo Põhjala on koondise eesotsas olnud 1983. aasta lõpust ehk tänavu täituks tal 30 aastat. «See on ikka hullumeelselt pikk aeg,» nendib Põhjala, kes on oma õpilastega käinud kuutel olümpiamängudel.
Uuest aastast ehk 1. jaanuarist lõppes Põhjala leping ning Eesti Judoliit kuulutas selle nädala alguses välja konkursi peatreeneriametisse uue inimese leidmiseks, kandideerida on võimalik 1. veebruarini. «Ma ei ole veel midagi otsustanud, natuke mõtisklen, kaalun kõiki poolt- ja vastuargumente, aega ju on,» tunnistab Põhjala, kes ei ole endas veel selgusele jõudnud, kas tahaks üldse ametis jätkata. «Mingi sisemine tahtmine ikka veel on, sellepärast mõtlengi jätkamisele. Kui midagi pole, siis ei mõtleks ka.»
Oma kandideerimist kinnitas aga Põhjala endine õpilane, 2000. aasta Sydney olümpial pronksmedali võitnud Aleksei Budõlin, kes usub, et Eesti judo vajab muutusi.
«Otseselt viga ei ole midagi, lihtsalt Aavol on oma süsteem, aga mina arvan, et nüüd võiks proovida teistsugust süsteemi, mida mina pakun,» selgitab 36-aastane Budõlin. «Eks ole näha, kas see toob mingi resultaadi, kuid loodan, et toob. Tahaksin Eesti judole uut elu sisse puhuda.»
Põhjala arvates pole peatreeneriametisse kandideerimisel mõtet muudatustest rääkida, kuna suur töö sportlastega tuleks ära teha juba enne koondist. «Olen ikka mõelnud ka oma programmi peale, aga mis muudatusi siin ikka teha,» mõtiskleb Põhjala, lisades Budõlini juttude kohta: «Mind enam suurte juttudega ei mõjuta. Suurt juttu võib igaüks ajada, see pole väga tõsiseltvõetav.»
Ta nendib, et praegune seis Eesti judos just kõige roosilisem pole ning hiilgeajad jäävad 2000. aastate algusesse. «See on loomulik, et sport käib üles-alla, hoopis olulisem küsimus on see, palju on klubidest noori andeid peale tulemas,» tõdeb ta. «Koondis pole see koht, kus noorest hakatakse tippsportlast vormima, vaid sinna ootame ikka sportlast, kes on juba millekski valmis. Põhitöö peab toimuma klubides, kuid see on juba kogu Eesti spordipoliitika küsimus, kuidas klubid noori ette valmistavad, kas suunitlusega tippspordile või mitte.»
«Viimaste aastate noorte ja juunioride tulemused on olnud suhteliselt nukrad ja see teeb murelikuks,» jätkab Põhjala. «Sealt peaks ju järelkasv tulema, kuid viimased medalid neilt tulid kolm aastat tagasi. Lootus sureb muidugi viimasena, aga praegu küll midagi säravat ei paista.»
Järgmisel nädalal ametliku avalduse esitada lubanud Budõlin avaldab, et on mitu asja, mida ta tahaks teisiti teha, samas ei soostunud ta neid kõiki välja ütlema. «Näiteks pole praegu kindlat süsteemi, kes ja kuidas koondisesse pääseb,» lausub Budõlin. «Ma ei tahaks kõike ära rääkida, aga mul on süsteem välja mõeldud. Loomulik, et kui tuleb uus treener, teeb ta asju teisiti kui eelmine juhendaja. Ma töötan ja mõtlen natuke teistmoodi kui Aavo.»
Kuigi Budõlinil on oma programm juba paberile pandud, ei tahtnud ta kõike enne avaldada, kui on kandidatuuri ametlikult üles seadnud. «See on pikem jutt,» sõnab ta salapäraselt.
Mis aga oleksid tema plussid Põhjala ees? «Olen noorem ja kõik need poisid, kellega praegu töötan, on koondises,» loetleb ta. «Muidugi pole mul nii palju kogemusi kui Aavol, see võtab aega, küll aga on mul oma kogemus sportlasena.»
Konkursi tingimuste kohaselt on judokoondise uue peatreeneri põhiülesandeks kindlustada ettevalmistus 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudeks, seejuures spordiala terviklikku arengut tagades.