Eesti jalgpalluri hea elu: isiklik autojuht ja vääriline palk

Eesti jalgpallikoondislane Taavi Rähn (nr 26) peab Hiinas võitlema enamasti kohalike mängijatega, kuna leegionäride arv on liigas piiratud ja neid tohib platsil olla kolm. Foto: Erakogu

Tänapäeval panevad paljud noored rõhku hiina keele õppimisele, et seal tulevikus äri ajada, samamoodi annab Hiina ­aina enam tooni ka jalgpallimaailmas, sealne suur raha meelitab sinna rohkem superstaare.

Siiski ei ole uues kultuuriruumis kohanemine alati kõige lihtsam ja tihtipeale on kuulda, et Euroopas mängima harjunud mehed tahavad võimaluse korral siinsetesse klubidesse tagasi pöörduda. Loomulikult on ka teistsuguseid näiteid. Üheks selliseks meheks on Eesti koondise keskkaitsja Taavi Rähn, kes on Hiina esiliigaklubis Tianjin Songjiang pallinud kaks viimast aastat ja võib seda teha ka tänavu.

Rähni sõnul on siiski mitmeid tegureid, mis sisseelamist lihtsustavad ja võivad tagada Hiinas eduka karjääri. «Eks palju sõltub sellest, millisesse meeskonda satud. Kui klubiga liitusin, oli tiimis üks eurooplane, kes oli seal juba kaks aastat mänginud, ja lisaks oli ka Euroopast pärit treener,» loetles Rähn põhjuseid, mis aitasid tal uues riigis kohaneda. «Ka meeskonna tulemused on selles mõttes väga olulised.»

«Ütleme, et ­Euroopas nii lihtsalt sellist palka ei saa nagu Hiinas.»

Rähn toob välja ka ühe peamise erinevuse Hiina ja Euroopa treenerite vahel, mis võib Vana Maailma jalgpallikultuuriga harjunud meestele võõras või isegi vastuvõetamatu olla.

Elu baasis

«Suurem osa Hiina mängijaid elab enamasti klubi baasis ja Hiina treenerid tahavad, et ka Euroopast pärit mängijad oleksid seal, kuid eurooplased tahavad ikka omaette olla ja perega koos aega veeta,» tõi Rähn välja erinevuse. «Kui meeskonnal läheb hästi, siis antakse natuke rohkem vabadust ning näiteks nädala sees ei pea mehed baasis viibima.»

Samas on hiinlastega suhtlemine tihtipeale keeruline, kuna sinna sattuvad võõrmängijad ei oska kohalikku keelt, sealsed pallurid ei räägi aga inglise keelt. «Eks keelebarjäär ole suur, nende mängijatega, kes oskavad inglise keelt, saab ka suheldud, kuid neid on vähe,» sõnas Rähn. «Meil on olnud kaks aastat peaaegu sama koosseis ning seega tead mängijaid ka paremini.»

Ise ei ole eestlane seni keeleõpingutele rõhku pannaud. «Õppima ei ole hakanud. Restoranis saan menüü tellitud ja taksos saab ka asjad aetud,» täpsustas ta.

Viimastel aastatel on Hiina klubid aina rohkem meelitanud oma liigasse ka suuri maailmanimesid ja nii liitusid Shanghai Shenhua tiimiga suure raha eest ründestaarid Didier Drogba ja Nicolas Anelka. Seejärel on rohkem kuulda olnud jutte, et mehed ei ole vaatamata suurele palgale seal väga rahul ning tihtilugu seostatakse neid Euroopasse tagasi pöördumisega.

«Pigem on asi selles, et meeskonda võetakse üks suur nimi ja arvatakse, et nüüd hakkavad võidud tulema, kuid selliste meeste kõrvale on vaja ka head meeskonda. Kui osta Anelka ja sinna kõrvale mees Serbia esiliigast, siis on tasemevahe lihtsalt liiga suur ja kokkuvõttes kasu vähe,» arvas Rähn.

Samas ongi leegionäride õlgadele pandud suured ootustekoormad. «Kõik sõltub ikkagi meeskonna edust. Ega hiinlased väga oma emotsioone välja ei näita, kuid kui klubil läheb halvasti, siis peab keegi süüdi olema, ja kolme leegionäri peale on ikka kõige lihtsam näidata,» rääkis eestlane. «Üks mees võib ju hea olla, kuid kehvas meeskonnas üksinda ikka imet ei tee. Igas meeskonnas võib olla kolm leegionäri ja neilt loodetakse alati palju.»

Kuigi ootused on kõrged, on samas ka tasud vastavad, mis üldse tippmängijaid sinna meelitavad. Edukate esinemiste järel on seda tõenäolisem, et palluri teenetest ollakse huvitatud ka edaspidi.

Head tingimused

«Leegionäride eest hoolitsetakse siin hästi ning antakse korter ja auto koos autojuhiga,» rääkis Rähn, kes mainitud hüvesid ka ise kasutada saanud. «Autojuht viib nii trenni kui toob sealt ka tagasi. Eks autojuhiga ole lihtsam, kuna taksojuhile on raske seleta, kuhu ja kuidas on vaja saada. Samas ise sõites on liiklus selline, et õigeks ajaks kohale jõudmine on küsitav.»

Ka pakutav palk on selline, mis mängijatele meeltmööda. Viimased kaks hooaega Hiina esiliigas Tianjin Songjiangis veetnud Rähni vastu tunneb tulevikku silmas pidades huvi praegune klubi ning kosilasi on teisigi. Nii usub keskkaitsja, et tõenäoliselt pallib ta ka tänavu samas riigis.

«Eks vanus on juba ka 31 ning tuleb vaadata, kus millist palka ja mänguaega pakutakse. Kaks aastat on seni väga hästi möödunud ja olen klubis asjadega väga rahule jäänud,» kiitis eestlane ning lisas, et Hiinas makstavad töötasud on väga korralikud. «Ütleme, et ­Euroopas nii lihtsalt sellist palka ei saa nagu Hiinas.»

Samas tuleb Aasias kohaneda ka teistsuguste ilmastikutingimustega ning lisaks vastastele tuleb väljakul tihtilugu võidelda ka suure palavusega. «Eks see oleneb ka piirkonnast, kuid Hiinas on linnades värsket õhku raske leida ja sudu on igal pool,» rääkis Rähn. «32 kraadiga on väljakul raske, kuid veebruaris või märtsis tiimiga liitudes jääb ka aega, et kuumusega harjuma hakata.»

Hiina jalgpall

Tuntud treenerid ja jalgpallurid Hiina liigas:

•    Didier Drogba (Shanghai Shenhua)

•    Nicolas Anelka (Shanghai Shenhua)

•    Sergio Batista (Shanghai Shenhua)

•    Ian Walker (Shanghai Shenhua)

•    Dario Conca (Guangzhou Evergrande)

•    Lucas Barrios (Guangzhou Evergrande)

•    Marcello Lippi (Guangzhou ­Evergrande)

•    Frederic Kanoute (Pekingi Guoan)

•    Seydou Keita (Dalian Aerbin)

•    Yakubu Aiyegbeni (Guangzhou R&F)

•    Zvjezdan Misimović (Guizhou Renhe)