Valemängija viimane trump jäi nõrgaks

Lance Armstrongi võivad dopinguteemalise avameelsuse eest oodata karmid karistused. Foto: Reuters/ScanPix

«Jah, ma tarvitasin dopingut.» Lance Armstrongi kauaoodatud teleintervjuu Oprah Winfreyle algas ülestunnistusega, mida paljud rattahuvilised ei lootnud kuulda. Armstrong tunnistas, et kasutas nii veredopingut EPOt, testosterooni kui ka keelatud vereülekandeid, tarbides enda sõnul dopingut kõigi seitsme võidetud Tour de France’i ajal.

«Minu jaoks oli natuke üllatav, et ta üldse sellise sammu tegi ja rääkida otsustas, mitte niivõrd dopingutarvitamise tunnistamine,» nentis endine profirattur Jaan Kirsipuu. Juba sel hetkel, kui selgus, et enam kui kümme aastat enesekindlalt kõiki süüdistusi

eitanud Armstrong on äkitselt otsustanud suu puhtaks rääkida, kahtlesid paljud, kas tegu on siira sammuga või pelgalt sooviga vabaneda eluaegsest võistluskeelust. Endine profirattur Greg LeMond, kes pärast Armstrongi tulemuste tühistamist on nüüd ainus Tour de France’il üldarvestuses võidutsenud ameeriklane, leidis, et intervjuu vaid näitas kõigile Armstrongi tõelist palet.

Suur ja korduv vale

«Ma ei näinud kahetsust ega soovi oma patte lunastada, ma ei näinud inimest, kellel oleks tõesti kahju,» ütles LeMond Cycling Newsile, kiites seejuures saatejuhti. «Oprah’ küsimused näitasid ideaalsel kombel meile tõelist Armstrongi. Usun, et vaatajad nägid – ta ei kahetse midagi.»

Olles alustuseks dopingutarvitamist tunnistanud, võttis Armstrong kohe sisse kaitsepositsiooni, väites, et tema arvates polnudki tollal võimalik ilma dopingu abita tuuri võita. Terve intervjuu jooksul püüdis Armstrong omavahel sobitada kahte vastandlikku «tõde» – ühelt poolt ausat ülestunnistust, teisalt aga eneseõigustusi.

«Tegu oli ühe suure valega, mida ma kasutasin korduvalt,» lausus Armstrong. Tema sõnul oli tal võimatu elada vastavalt legendile, mille teised ja ta ise olid tema ümber loonud. «Olin harjunud kontrollima kõike, mis mu ümber toimub, eriti seda osa, mis puudutab sporti,» lausus ta. «Aga ma ei tundnud dopingut tarvitades, et teen midagi valesti. See on hirmutav. Ma ei tundnud end halvasti. Veel hirmutavam. Ma ei tundnud, et petan. Kõige hirmutavam.»

Petise nimest põikles ameeriklane aga samas isegi tagantjärele kõrvale. «Vaatasin sõnaraamatust ja sõna «petis» tähendab, et keegi sai konkurendi ees ebaausal moel edu. Mina tundsin, et tarvitades olen vaid teistega samal tasemel,» sõnas ta.

Samuti käis Armstrong välja väite, et aastatel, kui ta võitis, oli soosikute seas umbes viis puhast ratturit. Eile Vikerraadiole antud intervjuus hindas olukorda umbes samasuguseks ka endine profirattur Janek Tombak. «Aastatel 2002–2003 kasutas 95 protsenti Tour de France’il osalenud ratturitest dopingut,» sõnas tollal Cofidise meeskonnas sõitnud Tombak, kes samuti keelatud ainetega kaudselt kokku puutus. «Niipalju kui mina kuulsin ja tean, siis vanemad sõitjad aitasid nooremaid selles valdkonnas. Väita, et toonased treenerid ja massöörid midagi ei teadnud, on valetamine,» rääkis Tombak.

«Ma küll nii julgeid numbreid ei söandaks välja öelda,» lausus seevastu Kirsipuu. «Eks see hulk ole ka aastati erinev, aga näiteks 1999. aastal ei olnud dopingutarvitajate osakaal kindlasti nii suur.» Armstrong märkis samas, et just neil aastatel tundis ta end ülimalt julgelt ega peljanudki vahele jääda, kuna toona rattureid veel võistlusväliselt ei kontrollitud.

Viimati tarvitas ta enda sõnutsi dopingut 2005. aastal, 2009. aastal tippsporti naastes oli Armstrong aga enda väitel kogu aeg puhas. 2008. aastal oli UCI kasutusele võtnud bioloogilised passid, mis muutsid tema sõnul keelatud ainete tarbimise märksa keerukamaks.

Armstrong eitas, et oleks sundinud meeskonnakaaslasi dopingut tarvitama, ehkki võttis omaks, et talle meeldis olukorda kontrollida. «Minu moto oli: võit iga hinna eest. Kuid mul oli vaid ligipääs sellele, millele omasid ligipääsu ka teised,» rõhutas Armstrong lausa kahel korral. «Ma ei leiutanud dopingutarvitamist, ehkki ma ei püüdnud sellele ka lõppu teha.»

Ameeriklane märkis tagantjärele, et mõistab oma tegude ekslikkust. Samas keerutas ta kõrvale küsimustest, kas ta on vabandust palunud näiteks kunagise massööri Emma O’Reilly või endise meeskonnakaaslase Frankie Andreu abikaasa Betsy käest. Mõlemad naised süüdistasid erinevatel aegadel Armstrongi dopingu tarvitamises, mispeale rattur neid korduvalt ja räigelt avalikkuse ees solvas.

Armstrongi ülestunnistuse üks suurimaid valupunkte on seotud tema dopingutarvitamise võimaliku varjamisega, mille juured ulatuvad paljude asjatundjate hinnangul rahvusvahelise alaliiduni. Ameeriklane kinnitas, et UCI ega ükski dopingulabor pole tema dopingutarvitamise suhtes silma kinni pigistanud. 2002. aastal tehtud veerand miljoni dollari suurune annetus UCI-le on tema sõnul vaid kokkusattumus. «Tean, et mitte keegi ei pruugi mind uskuda, aga sellel annetusel pole mitte midagi pistmist minu proovidega,» sõnas ta.

«Tõtt-öelda pelgasingi kõige rohkem, et Armstrong hakkab ka UCId kompromiteerima,» tunnistas Kirsipuu. «Eks neid kõlakaid on kogu aeg liikunud, et ka nemad on varjamisega seotud, aga need on siiski kõik vaid oletused.» Praegu Astana profimeeskonnas spordidirektorina töötavat Kirsipuud pahandab aga kõige rohkem ROKi liikme Dick Poundi paari päeva tagune ähvardus, et rattasport võidakse skandaalide tõttu ajutiselt olümpiamängude kavast välja arvata. «See oleks minu arvates täielik silmakirjalikkus ja rumalus,» põrutas ta.

Rängad karistused

Kirsipuu hinnangul on rattasport teinud suure sammu edasi, eriti just pärast bioloogiliste passide kasutuselevõtmist. «Sajaprotsendiliselt on dopingut väga raske ja keeruline välja juurida, aga pilt läheb aina paremaks. Tõsi, et rattaspordi imidž pole hetkel hea, aga paljud teised alad ei tee üldse midagi ja eitavad probleemi olemasolu. Võtame näiteks kas või tennise,» tõi Kirsipuu võrdluse. «Alad on mastaabilt enam-vähem võrreldavad, aga kui rattaspordis tehakse aasta jooksul 5500 võistlusvälist proovi, siis tennises vaid paarsada.»

Eetilist poolt hetkeks kõrvale jättes läheb avameelsus Armstrongile tõenäoliselt sõna otseses mõttes väga kalliks maksma. Ameeriklane on aastate jooksul võitnud mitu kohtuprotsessi, kuid nüüdne ülestunnistus, et Armstrong andis tollal valeütlusi, annab näiteks Briti ajalehele Sunday Times võimaluse nõuda tagasi umbes miljon naelsterlingit. Kompanii SCA Promotions on aga ähvardanud, et kui Armstrong ei maksa neile tagasi 12 miljonit dollarit preemiaraha seitsme Tour de France’i võidu eest, alustavad nemadki kohtuteed.

Vähemalt sama palju peab Armstrong pelgama ka reaalset vanglakaristust. Esiteks andis ta 2005. aastal föderaalkohtu ees seistes teadlikult valetunnistusi, teiseks on tema kunagise meeskonna US Postal nimisponsor USA postiteenistus. See aga tähendab, et Armstrongi palk tuli riigi rahakotist ja tööandjale valetamine kvalifitseerub seetõttu kriminaalkuriteoks.

Armstrongi tõus ja langus

•    1999 võidab esmakordselt Tour de France’i.

•    2000 võidab Sydney olümpiamängudel pronksmedali.

•    2004 ilmub esimene raamat, mis vihjab Armstrongi dopingutarvitamisele.

•    2005 võidab seitsmenda järjestikuse Tour de France’i ja loobub profispordist.

•    2006 vabaneb süüdistusest, nagu oleks 1999. aastal antud dopinguproov olnud kahtlane.

•    2011 veebruaris teatab dopingusüüdistuste keskmesse sattununa, et loobub teistkordselt profispordist.

•    2011 mais räägib endine meeskonnakaaslane Tyler Hamilton detailselt Armstrongi dopingutarvitamisest.

•    2012 juunis esitab USADA süüdistuse dopingutarvitamises, Armstrong kaebab USADA kohtusse.

•    2012 augustis lükatakse kohtuasi tagasi, Armstrong loobub arbitraaži pöördumisest ja süüdistuse vaidlustamisest.

USADA võtab temalt seitse Tour de France’i tiitlit ja määrab eluaegse võistluskeelu.

•    2012 oktoobris avaldab USADA põhjaliku raporti, süüdistades Armstrongi lisaks dopingutarvitamise ka meeskonnakaaslaste samale teele sundimises.

•    2013 jaanuaris nõuab ROK tagasi 2000. aasta olümpiamedali. Armstrong tunnistab Oprah’ saates esmakordselt, et tarvitas karjääri jooksul aastaid keelatud aineid.

Viis põletavat küsimust

Oprah Winfrey alustas intervjuud Armstrongiga viie «jah»-«ei»-küsimusega.

•    Kas sa tarvitasid keelatud aineid?

Jah.

•    Kas nende seas oli EPO?

Jah.

•    Kas sa kasutasid veredopingut ja tegid vereülekandeid?

Jah.

•    Kas sa kasutasid testosterooni, kortisooni ja kasvuhormooni?

Jah.

•    Kas sa kasutasid kõigi seitsme Tour de France’i võidu ajal keelatud aineid või veredopingut?

Jah.