Ränk õnnetus viis meie hulgast Ilmar Aluvee

Ilmar Aluvee Foto: Suusaliit

«Ilmar oli tõsine spordimees ja vabal ajal väga sõbralik inimene,» lausus endine kahevõistleja Allar Levandi, iseloomustades sõpra ja treeningukaaslast Ilmar Aluveed. Meest, kes lahkus meie hulgast kõigest 43-aastaselt…

Aluvee esindas Eestit Lillehammeri olümpial ja kolmedel maailmameistrivõistlustel, töötas treenerina Eesti Spordigümnaasiumis, oli aastatel 2002–2004 Eesti kahevõistluse koondise peatreener ning pärast seda taas järelkasvu õpetamas – siis juba Audentese nime kandvas spordikoolis.

Viimastel aastatel oli Aluvee oma lemmikala järelkasvuga tegelemisest eemal – pere ülalpidamiseks vajas ta rohkemat, kui võimaldasid treeneri- või kohtunikutasud. Nii rassiski ta igapäevaselt mobiiltelefonide mastide paigaldajana. Töö, mis nõudis julgust viibida kõrgustes, polnud lugematuid kordi suusahüppetornist alla tuhisenud ja sadakond meetrit linnu kombel õhus hõljunud mehe jaoks midagi erilist. Paraku sai see talle saatuslikuks…

«Ma ei tea täpselt, mis seal juhtus… Pole tahtnud kellegi käest küsida, kuid ta kukkus masti otsast alla,» rääkis pedagoog ja suusaspetsialist Kaarel Zilmer, mees, kes tunneb hästi Ilmar Aluvee vanemaid, õde ja mõistagi tundis ka spordimeest ennast. «Seda võin küll kinnitada, et ta oli sellistes olukordades alati väga ettevaatlik. Paraku ei pruugi ka ettevaatlikkus aidata, kui miski läheb valesti.»

Zilmer rääkis Aluveega viimati mõne nädala eest – teemaks oli ikka sport. «Küsisin ta käest, miks ei ole Eesti mehi suusahüppevõistlustel kohtunike hulgas,» meenutas Zilmer viimaseks jäänud jutuajamist. «Ilmar ise oli ju sellega tegelenud, isegi juunioride MMil tegutses ta kohtunikuna. Ta veel rääkis, et on end järje peale saanud, ja mõtles taas tõsisemalt spordi juurde tulekust.»    

Levandil oli ootamatult lahkunud kaaslasest raske rääkida. Ta pidas sõnade ja lausete vahel pikki pause. «Temale mõeldes meenuvad esimese asjana lõbusad juhtumised, nagu meie ühised laagrid. Ilmar oli nii-öelda seltskonna piksevarras, kes oskas hästi pingeid maha võtta. Ma ei mäleta, et oleksin teda kunagi närvis või pahasena näinud,» meenutab Levandi. «Ta oli tore inimene. Ka treenerina oli ta väga põhjalik ja süvitsi minev.»

Sportlikust perekonnast pärit Aluvee jõudis kahevõistluse juurde 1977. aastal, kui alustas treeninguid Uno Kajaku juures. Hiljem treenis ta Tiit Tamme juhendamisel. Ajal, mil kahevõistlus oli Eestis tipus, noppis ta riigi meistrivõistlustelt kahevõistluses kulla, kaks hõbedat ja viis pronksi, suusahüpetes jäi tema saagiks kaks pronksi.