«Mäletan Eesti vabariigi taasiseseisvumise algusaastaid, kui kõik õpilased tulid kooli oma suuskadega. Siis aga koostati määrus, kus kirjas, et me ei tohi lastelt suuskade olemasolu nõuda, kui kodune majanduslik olukord ei võimalda nende ostmist. Pärast seda tuli suuskadega kooli vaid mõni üksik õpilane. Ise oleme sellised reeglid ja seadused teinud,» rääkis Saue gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Ester Legonkov.
Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel olnuks mõeldamatu, et laps tuleb suusaveerandil kooli suuskadeta.
Õige mees polnud seegi, kes pärast tundide lõppu ei rahmeldanud pimeduse saabumiseni kohalikul suusamäel või ei lihvinud selle ümbruses loogelnud murdmaarada. Koos poistega sportlikult aega veetvad tüdrukudki olid kodus kükitavatest mimmudest kõrgemas hinnas.
Tänapäeval on aga suuskade puudumine pigem reegel. Kunagistel laste kogunemiskohtadel ei teki pärast lumesadu mitmeid päevi ühtegi värsket suusajälge ning nendes koolides, kus pole õpilastele laenutamiseks suusaparki soetatud, hiilivad arvutipõlvkonnana sirguvad õpilased sellest spordialast kõrvale. Mõnikord lähevad kergema vastupanu teed ka õpetajad ise, eelistades tolmuses spordisaalis konutamist.
Sõnakad lapsevanemad
Tänavune jaanuar on pakkunud ideaalseid suusailmu ning nende kasutamata jätmine on laste suhtes kuritegelik. Seda enam, et suusatamise õpetamise kohustus seisab kõikide kooliastmete riiklikus õppekavas.
Vaatamata kõigele on aga näiteks Keila kooli põhikooli ja gümnaasiumi osas õppivatest lastest õue värske õhu kätte pääsenud vaid üksikud klassid.
Tauno Hausenberg, kes on üks Keila kooli kehalise kasvatuse õpetajatest ning muul ajal innukas maadlustreener, kinnitas, et läheks meeleldi õpilastega õue, kuid … «Kohe tekib esimene probleem – kui ma osaga suusatan, siis kes jälgib neid, kel suuski pole?» püstitas ta küsimuse.
Praktika on näidanud, et suusatamise asemel jooksma sundimine pole kerge. Ühes Eesti väikekoha gümnaasiumis töötav staažikas pedagoog rääkis, kuidas päev pärast seda, kui ta pani suuskadeta õpilase lumes jooksma, tuli lapsevanem kooli ja väljendas selle üle pahameelt. Ilmselt ei sobinud «hoolitsevale papale» seegi, et õpetaja keeldus jooksvale lapsele panemast kõrgemat hinnet kui rasvane «rahuldav».
«Vanemad räägivad, et suuskade ostmiseks pole raha, kuid samas veavad oma lapsi džiipidega kooli,» märkis toosama pedagoog. Rahapuuduse taha pugemine on tihti ettekääne, sest marketitest võib leida odavaid suusakomplekte ning aktiivselt toimib ka järelturg.
Isal ja emal on laste sportimisharjumuste mõjutamisel väga suur roll. Paraku jääb kodune tugi tihti kasinaks. Mille muuga seletada ühe põhikooli õpilase juttu, et kui mõned tema klassikaaslased suvatsevadki suusatama tulla, teevad nad seda tavalistes kooliriietes, mitte spordidressis. Kas lapsevanem tõesti ei tea seda või neid lihtsalt ei huvita …
«Ma olen ise suusatanud elu jooksul kolm korda ega kavatse ka oma last suusatama sundida!» Selline lause kuulub ühele mu kolleegile, kes muudes küsimustes on üldjuhul ilmutanud igati mõistlikku meelt. Spordist on ta aga alati kauge kaarega mööda käinud ja ilmselt seepärast kehastab ta üha suurenevat lastevanemate tsunfti, kellel on täiesti ükskõik, mida nende võsukesed kooli kehalise kasvatuse tunnis teevad. Lapse tervis ja füüsiline areng unustatakse.
Õpetajate jutust selgub, et õpilaste jaoks on suureks takistuseks suuskade kooli viimise ebamugavus. Kuigi vanasti oli täiesti tavaline, et kodus õmmeldi suusaotstele kotike ja roniti nii bussi või paremal juhul sõidetigi suuskadel kolme kilomeetri kaugusel asuvasse kooli, näib see tänapäeva lastele kosmilise teemana.
«Kas vanasti oleks mõni õpilane julgenud öelda, et tal pole suuski kaasas, kuna nendega kooli tulemine on raske? Selline asi ei tulnud ju kõne allagi,» sõnas Türi põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja ametit pidav Villi Vantsi. «Tänapäeval on aga antud lastele ja vanematele palju õigusi. Kui lapse sellise jutu peale öelda, et see on rumal, helistab lapsevanem järgmine päev direktorile ning kaebab õpetaja peale.»
Vantsi sõnul oli Türi põhikoolis suusatamisega aastaid probleeme, ent tänavuseks talveks muretseti Euroopa Liidu abiprogrammi toel 25 suusakomplekti ning nüüd pole ühelgi õpilasel võimalik suusatamisest kõrvale hiilida.
«Seni oli ju lihtne öelda, et suuski pole,» nentis Vantsi. «Laste aktiivsuse tase on madal. Korraldame aastaid suusatamise seeriavõistlust. Osalejatele on välja pandud paras präänik – kes starti lähevad, saavad hindeks viie ja võivad järgmise tunni vahele jätta. Vaatamata sellele on aga igas vanuseklassis vaid paar last, kes valmis seda kaasa tegema.»
Kose gümnaasiumis töötav Margus Matiisen tõdes, et tegemist on väga delikaatse teemaga. «Võib-olla on mõnes perekonnas ainult üks söögikord päevas, siis on loomulik, et suuskade ostmiseks ei jätku raha,» arutles ta, ent leidis kohe ka vastupidise näite, kus suuskade puudumise kohta lihtsalt luisatakse. «Koolis on mõned suusakomplektid olemas. Ütlesime tüdrukutele, et sõidate tunnis kordamööda, suusad ja saapad antakse üksteisele edasi. Seepeale selgus, et nii mõnelgi on suusad ja saapad kodus olemas.»
Märjamaal kehalise kasvatuse õpetajana töötav Kalle Kollin märkis samuti, et paljud õpilased kipuvad majandusliku seisu peal liugu laskma, ent kuidagimoodi õnnestub tal ikkagi kõik lapsed vähemalt mõneks korraks suuskadele saada.
Tervisest pakatavad õpetajad
«Neli aastat tagasi ostis kool 20 paari suuski ja saapaid, mille numbrid ulatuvad 35st 49ni. Väiksemate klassidega on asi lihtsam, seal on ka suuremal hulgal lastest oma suusad, kuid suurematega on nagu on,» rääkis Kollin.
Matiisen ajab suuskadeta õpilased koos teistega õue. «Alguses jälgivad nad tehnilist õpetust, kui aga suuskadega lapsed hakkavad sõitma, peavad nemad jooksma,» kirjeldas ta. Keila õpetajate moodi järelevalve probleemist ta juttu ei teinud. «Vaatamata õpilaste suhtumisele hoidun represseerivatest mõjutusvahenditest. Pigem püüan neile selgeks teha, et ka minul oleks palju mugavam anda tunde saalis, kui nendega kaasa suusatades tundide kaupa rahmeldada, kuid mõtlen eelkõige laste arengu peale.»
Värskes õhus liikumine on inimese tervisele väga oluline. Kollin tõi näite oma kolleegide hulgast, kus pidevalt õues viibivad kehalise kasvatuse õpetajad on praegusel viiruste perioodil terved kui purikad, ent mitmed pidevalt umbses klassiruumis istuvad pedagoogid lebavad haigevoodis.
Suusatamisest ei pääse ka Tallinna kesklinnas asuva reaalkooli lapsed. Õpetaja Meelis Songe sõnul on käimasoleva veerandi tunniplaanist üks kehaline kasvatus eemaldatud, kuid selle asemel peavad lapsed õhtuti või nädalavahetusel käima Pirital või Nõmmel suusatamas.
«Kui õpilane käib veerandi jooksul kohal viis korda, on hinne viis, nelja korra eest saab nelja ja nii edasi,» selgitas Songe hindamissüsteemi. «Need, kel suuski pole, peavad varustuse suusabaasist rentima. Ühe korra hinnaks on umbes kaks eurot.»