Seda, et 16-aastane noormees suudab endast aasta-kaks vanematega koos võisteldes medalimeeste hulka pressida, ei oodanud ilmselt keegi. Ei oodanud ka Ilves ise. «Kui ma oleksin tänavuse hooaja alguses rääkinud, et võtan juunioride MMil medali, oleks mind välja naerdud,» arvas ta. «Tegelikult polegi mulle medalivõit veel eriti kohale jõudnud… või õigemini üldse pole. Võib-olla alles siis, kui saan medali kaela, tekib mingisugune tunne.»
Ilves vestles Postimehega õhtul poole seitsme paiku, kui seljataga oli kolmele parimale mõeldud lilletseremoonia ning hotellis oli aega veidikenegi mõtteid koguda. Medalid riputati noortele sportlastele kaela kell 20 alanud pidulikul tseremoonial.
Sama suure ootamatusena mõjus poja esitus ka Kristjan Ilvese treenerist isale Andrus Ilvesele. «Väga suur üllatus!» õhkas ta. «Siinne hüppemägi sobib talle väga hästi ja ka võistluses hüppas ta väga hästi. Mitmed konkurendid läksid samal ajal alt ja tänu sellele tulid vahed sisse.»
Ilves pääses eilsele kahevõistluse sprindidistantsile esimesena. Tagantjärele oma emotsioonidele mõeldes kinnitas ta, et suurt jalavärinat see ei tekitanudki. Ühelt tänavuselt kontinentaalkarikasarja etapilt oli tal esimesena rajale mineku kogemus ka tagataskus. Väga suuri illusioone ta siiski endale ei loonud. «Mõtlesin, et olen rahul, kui mahun esimese kuue hulka,» nentis ta.
Viiekilomeetrise suusasõidu eel tegid isa ja poeg täpse taktikalise plaani. «Esimese ringi pidi ta sõitma rahulikult ja kui teised järele jõuavad, siis hoidma end nende sabas,» kirjeldas papa Ilves esialgset sõjaplaani. Poolel maal saigi hilisem võitja sakslane Manuel Faisst eestlasest mööda, ent Ilves ei läinud temaga kaasa.