Armstrong: minust on tehtud jalgrattaspordi patuoinas
Ameeriklane andis rattaportaalile eksklusiivintervjuu!

Lance Armstrong 2005. aasta Tour de France'il.

FOTO: SCANPIX

Kaks nädalat tagasi teleintervjuus Oprah Winfreyle aastatepikkust dopingutarvitamist tunnistanud endine jalgrattur Lance Armstrong andis nüüd eksklusiivintervjuu rattaportaalile Cyclingnews.

Armstrong avaldas, et tunneb, et temast on jalgrattasporti viimastel aastatel kimbutanud dopingulaines tehtud patuoinas.

«Minu generatsioon ei erine teistest. «Abivahendid» on aastatega arenenud, kuid fakt on see, et meie spordiala on kuradima raske,» rääkis Armstrong intervjuus.

Cyclingnews: Kuidas sinu perekond ülestunnistusele reageeris?

Lance Armstrong: Nad teadsid täpselt, mida ma ütlen. Neile meeldis see intervjuu. Olin ise Hawaiil, kui intervjuu eetris oli, aga mu vanemad lapsed ja Kristin (eksabikaasa – toim) vaatasid seda mõlemal õhtul telekast. Rääkisime mõlemal õhtul kohe pärast saate lõppu, aga jätan enda teada, millest.

CN: Kas kaitsesid oma ülestunnistuse käigus dr Ferrarit?

Armstrong: Ma ei kaitsenud kedagi. Olin seal, et rääkida endast, enda kogemustest ja enda vigadest. Ei kellestki teisest. Mind huvitas ainult enda vigade tunnistamine. Olen juba suur poiss ja ma ei kavatse kellelegi näpuga näidata.

CN: Miks sa arvad, et rattaspordile tuleks kasuks Tõe ja Lepituse Komisjon (TRC)?

Armstrong: See on ainus viis, kuidas edasi minna. Kuigi minust on tehtud tormi kese, pole kunagi süüdi vaid üks mees, üks meeskond või üks direktor. See puudutab kogu jalgrattasporti ja, olgem ausam, üldse kõiki kestvusalasid. Avalikult ühe mehe ja tema meeskonna hukkamine ei lahenda probleeme.

CN: Kuidas sa selle järelduseni jõudsid?

Armstrong: Juba ammu. Kui mitu kuud tagasi Rahvusvahelise Jalgrattaliidu (UCI) presidendi Pat McQuaidiga rääkisin, siis ütlesin talle: «Pat, ole julge – ülemaailmne Tõe ja Lepituse Komisjon oleks meie ala parim lahendus.» Aga ta ei tahtnud sellest midagi kuulda.

CN: Kui TRC praegu toimiks, siis kes oleksid tunnistajad? Kas kõik ratturid sinu generatsioonist või ka varasemast ajast?

Armstrong: Pole minu asi parameetreid seada, aga kuna te küsisite, siis ma arvan, et kõik ratturid, kes on veel elus ja kes on omal ajal suurtel võistlustel poodiumile jõudma, peaksid tunnistama. Kõlab küll natuke ambitsioonikalt, kuid ametivõimud on tõestanud, et jalgrattaspordis pole millelgi ajalisi takistusi.

CN: Kas TRC peaks pakkuma täielikku amnestiat?

Armstrong: Muidugi, vastasel juhul ei tuleks keegi kohale. Mitte keegi.

CN: Tõde on lihtne selgitada, aga millist lepitust sina isiklikult sooviksid?

Armstrong: Olgem ausad, minu olukorras inimestel on üsna egoistlikud põhjendused, sellepärast me olemegi sellisesse olukorda sattunud. Kui minu isekus kõrvale jätta, siis see komisjon oleks lihtsalt jalgrattaspordile parim viis, kuidas edasi liikuda.

CN: Kas sa loodad, et kui annad Rahvusvahelisele Anti-Dopingu Agentuurile (WADA) tunnistusi, siis su karistust vähendatakse?

Armstrong: See on täiesti ebaoluline. Tähtis on see, et kõiki koheldaks võrdselt ja õiglaselt. Me kõik tekitasime selle segaduse, parandame segaduse ära ja saame võrdse karistuse.

CN: Aga miks WADA, mitte USA Anti-Dopingu Agentuur (USADA)?

Armstrong: Lihtne vastus – see on ülemaailmne spordiala, mitte ainult USA oma. Lisaksin veel, et UCI-l pole siia asja.

CN: Aga mis oleks TRC alternatiiv? Praegu tundub, et jalgrattasport liigub kaose suunas.

Armstrong: Alternatiiv? Esiteks, jalgrattasport ei sure kunagi, kui, siis kaotab see lihtsalt populaarsust. Sponsorid kaovad, võistlused jäävad ära – selline võib olla tulevik. See praegune kaos näitab, et järgnevad kümme aastat on jalgrattasport madalseisus. Sellest on muidugi kahju, arvestades, millised andekad noored meil praegu on.

CN: Kuidas sa kommenteerid USADA juhi Travis Tygarti teooriat, et sa tunnistasid üles vaid seetõttu, et saaksid taas võistlema hakata?

Armstrong: Travis tahtis näidata, et ma käitun vaid enese huvides. Kui teda kohtasin, ütlesin: «Jah, muidugi tahaksin uuesti võistelda, olen ju võistleja.» Aga tõde on selles, et tunnistasin üles pigem aususe ja õigluse pärast. Pole aus, kui mõnel lastakse võistelda ja seejärel määratakse hooajaväliseks ajaks väike karistus võrreldes sellega, et teisele määratakse surmanuhtlus. Selline asi ei aita jalgrattasporti puhastada, see on vaid ühe tüübi vahelevõtmine.

CN: Mida sa arvad McQuaidi kommentaarist, et sul pole jalgrattaspordis kohta? Ja mida sa arvad UCI-st?

Armstrong: Pat üritab üksnes ennast päästa. See on hale.

CN: Kas tunned, et sind üksi on kogu jalgrattaspordi dopinguprobleemis süüdlaseks tehtud?

Armstrong: Kui aus olla, siis jah. Aga ma mõistan, miks. Kõik peavad ise enda keedetud suppi sööma.

CN: Kui sa jalgrattaspordiga alustasid, siis sa ei mõelnud ilmselt kohe dopingu tarvitamisele, aga millal sa mõistsid, et sellel alal muud moodi ei saa, kuna alaliit probleemiga ei tegelenud?

Armstrong: Minu generatsioon ei erine teistest. «Abivahendid» on aastatega arenenud, kuid fakt on see, et meie spordiala on kuradima raske. Tugevad ratturid on terve sajandi otsinud eeliseid, mis neid konkurentidest paremaks teeks – sada aastat tagasi hüpati vahepeal rongidele, nüüd aga kasutatakse EPOt. Ükski generatsioon pole olnud «puhas», et Merckxi, Hinault’, Lemondi, Coppi, Gimondi, Induraini, Anquetili, Bartali ega minu generatsioon.

Tagasi üles