Ajakirjanik läks ilma ettevalmistuseta maratonile

Stardis ei osanud Mariel Gregor (762) eesootavaid katsumusi veel karta ja nägu on naerul. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

46 kilomeetri pikkune maraton on võimalik läbida ka ilma spetsiaalse treeninguta, ent eeldab siiski sportlikku vormi ja tugevat vaimu.

«Appi, ma ei suuda enam! Ainult kolm kilomeetrit on jäänud,» ütlen ahastades, ent samal ajal püüdes iseend ja sõbranna Mirjamit kuidagi motiveerida viimaseid ponnistusi tegema.

Pärast viimast söögipunkti ehk viis kilomeetrit enne Tamsalu-Neeruti maratoni finišit on meie vähenegi suusatehnika lagunemas ja ukerdame viimastest tõusudest oiates üles. Et oleme rajal olnud vaid veidi üle kolme tunni, tunneme samas suurt rõõmu, sest enne starti minekut olime igaks juhuks järele uurinud, mis kell finiš suletakse, kuna kummalgi polnud aimu, kui kaua meie ettevõtmine aega võtab.

Umbes kuu aega tagasi tuli mul üht pressiteadet lugedes mõte end mõnel võistlusel proovile panna. Ma polnud küll seitse aastat suuski alla saanud, aga ülikooli ajal tuli päris hästi välja ja tol hetkel tundus see toreda ideena. Uurisin oma tutvusringkonnas, kas keegi oleks huvitatud seda minuga kaasa tegema ja leidsin ühe inimese. Laenasin veel suusad ja nii me end pühapäeval Tamsalu-Neeruti vabatehnikas sõidetava maratoni stardikoridorist leidsimegi.

Tekkis tõsine hirm

Proovisin siiski paar päeva enne pikka sõitu Pirital veidi suusatada, veendumaks, et midagi ikka välja tuleb. Seal tekkis esimest korda tõsine hirm, et 46 kilomeetrit on liiga pikk distants. Suusavormi parandamiseks aga enam aega polnud ja tuli olukorraga leppida.

Tuleb tunnistada, et ma ei läinud maratonile siiski ilma mingisuguse treeninguta – olen aastaid korvpalli mänginud ja ka sel aastal regulaarselt treeninud. Ainult tugitoolispordi harrastajatel ei ole kindlasti arukas sellist asja ette võtta, pealegi oleks see ka tervisele ohtlik.

Neid leidus vähe, kes uskusid, et me probleemideta finišisse jõuame. «Hull oled või, oskad sa üldse suusatada!?» olid ema esimesed sõnad, kui talle oma plaanist rääkisin. Sõbrad enamasti lihtsalt naersid, ent soovisid siiski irooniliselt edu.

Stardikoridoris seistes vaatasin enda ümber ja nägin tõsiseid spordimehi ja mõnd üksikut naist. Kaks punase mütsiga korvpallurit olid enamasti sini-valgesse riietunud massi seast kergesti ülesleitavad.

Minu jaoks oli see üldse esimene kord rahvaspordiüritusel osaleda ja tuleb tunnistada, et ma pole väga unistanud ka, et saaksin külg külje kõrval rüseledes sihtmärgi poole liikuda. Start õnnestus hästi, Mirjam sai küll kahel korral kaasvõistleja suusakepiga torke kintsu, aga ei midagi traagilist.

Olime kokku leppinud, et end pildituks sõitma ei lähe ja üritame ühtlase tempoga lõpuni jõuda. Esimesed kümme kilomeetrit lähevad lõbusas meeleolus ja jutuhoos.

Ka järgmised kümme pole hullud, rada on hea ja jõudu veel jagub. Mitmed tõusud, aga veel rohkem laskumised olid üsna hirmuäratavad ja esialgu ei saanud ma aru, miks iga laskumise järsemas kurvis mõni võistleja lihtsalt seisis ja justkui midagi ootas, või vähemalt mulle tundus nii.

«Miks nad sellise koha peal seisavad,» küsisin Mirjamilt tõelise blondiini-küsimuse.

Tegelikult olid need õnnetud kukkujad, kes just püsti olid tõusnud ja ootasid sobivat hetke rajale tagasi tulekuks. Meil läks imekombel õnneks rada kukkumisteta läbida.

Mingil hetkel, umbes poolel distantsil, saime endale ühe toreda punase mütsi ja vuntsidega härra näol hea jänese, kelle vedamisel umbes kümme kilomeetrit heas tempos sõita saime ja kes meid raskemate laskumiste tulekul ette hoiatas. Kuni tuli söögi-joogipunkt ja kaotasime ta silmist. Aitäh igatahes!

Väsimus hakkas tunda andma, kui lõpuni jäi 20 kilomeetrit, ja raskeks läks viimasel kümnel ning viimased viis kilomeetrit olid juba puhas piin. Siis ootasime pikisilmi iga järgmist silti, kus oleks peal lõpuni jäänud distants, ja iga uus tõus tekitas soovi lihtsalt maha istuda.

Mida me mõistagi ei teinud, sest katkestamine ei tulnud kõne allagi. Veidi lisas jõudu iga järgmine suusataja, kelle lõpupoole kinni suutsime püüda, see oli justkui lisamotivatsioon, mis aitas edasi rühkida. Söögipunktide peatustega lasime mitmed konkurendid küll korduvalt uuesti mööda, sest võtsime endale aega rahulikult juua ja mõni banaanitükike süüa.

Naerus on omajagu ahastust

Nii mõnigi mees, kes liiga kõva tempoga oli sõitnud, pidi viimastel kilomeetritel ka meie paremust tunnistama, ning kohtasime neidki, kes aeg-ajalt rajal lausa seisma jäid, et end koguda ja siis edasi sõita.

Viimased kolm kilomeetrit. Küsin Mirjamilt naljaga, kas tal on juba «uus hingamine» tekkinud, kuid saan vastuseks kindla «ei». Tiimikaaslane kurdab lisaks, et kui tema suusatajast elukaaslane näeks, millise (olematu) tehnikaga ta liigub, saaks ta väga palju kriitikat.

Püüame naerda, ent selles naerus on ka omajagu ahastust. «Issand jumal, enam tõesti ei jaksa, rõve tõus tuleb jälle,» suudan veel enne finišisse jõudmist viriseda. Püüame end lohutada teadmisega, et oleme läbinud üle 40 kilomeetri ja oleme saavutuse üle väga uhked.

Viimane kilomeeter läheb pisut kergemalt ja suudame taas tempot tõsta ning ületame kõrvuti lõpujoone. Aega on kulunud kolm tundi ja 36 minutit. Võrdluseks – parim naine oli laskesuusatajana tuntud Eveli Saue, kelle võiduaeg oli 2.11,57, meestest võitis Andres Kollo ajaga 1.57,63.