Liisi Rist tahab uusprofina ise endale nime teha

Uusproff Liisi Rist naudib Toscanas elu esimesi profitreeninguid. Foto: Erakogu

Profimaailmas esimesi samme tegev Liisi Rist jõudis S.C. Michela Fanini Roxi naiskonda suuresti tänu Eesti edukaimale naisprofile Grete Treierile, kes tema eest klubi bossidele kostis. Risti sõnul ei pääse ta võrdlusest Treieriga Itaalias kuidagi. «Kui kellegagi tutvun ja kuuldakse, et olen Eestist, siis kõlab kohe: aa, kas järgmine Grete? Ma tahaks ikka Liisi olla ja oma teed käia!» naerab Rist. «Kuid samas muidugi positiivne, et keegi on juba eestlannadest väga häid sõite teinud ja oleksin ülimalt õnnelik, kui suudaksin Grete saavutusi korrata.»

Treieri sõnul pidi ta 21-aastase Risti klubisse aitamiseks kõvasti kauplema. «Nende jaoks oli esialgu takistuseks see, et ta on nii noor. Aga klubi boss usaldab minu arvamust väga ja rääkisin talle ausalt ka kõik Liisi nõrgad küljed ära, ei hakanud liiga ilusat mulli puhuma,» lausub Treier. «Grete uurib ikka, kuidas mul läheb, suhtleme nädalas korra või paar. Ajame küll mõlemad oma asja, aga tean, et kui on mure, aitab ta alati,» lisab Rist omalt poolt.

Uute kaaslastega aasta alguses liitunud Rist kiidab seltskonda väga meeldivaks. «Meil on naiskonnas viis itaallannat, üks hispaanlanna, üks prantslanna, üks tüdruk Taist ja üks Valgevenest. Kohalikud sõitjad elavad kodus, meie aga valgevenelannaga kahekesi tiimi majas Lucca lähedal Capannori linnakeses,» kirjeldab Rist. «Saame temaga päris hästi läbi, oleme ka pea ühevanused, ta on minust vaid aasta vanem, kuid kogenud. Päevad on meil praegu üsna ühte nägu – ärkame poole kümne paiku, raskemad trennid on nelja-viie tunni pikkused ja sel juhul järgneb ka massaaž. Lühemad trennid jäävad paaritunnisteks.»

Itaallannad on Ristil aidanud ka kohalikku keelt õppida. «Treener räägib ainult itaalia keelt, aga õnneks kohalikud tüdrukud oskavad ka inglise keelt ja tõlkisid meile algul, samuti õpetasid sõnu, mida kindlasti vaja läheb. Õpin iga päevaga, päris selge keel veel pole, aga treeneriga saame juba suheldud,» sõnab Rist.

«Esimestel võistlustel on peamine eesmärk näha, kuidas jõuan naistega koos sõita.»

Esimene laager on eestlannal samuti seljataga ja koormused vastavad tema sõnul seni ootustele. «Enam-vähem see, mida eeldasin – olin valmis, et sõidutundide arv tõuseb. Graafik on aga üldjoontes ikka sama,» ütleb enne Itaaliasse sõitu Eestis omal käel hooajaks põhja ladunud Rist. «Siin tegi spordidirektor mulle kava kuni järgmise laagrini, mis algab 25. veebruaril. Treenin küll selle alusel, aga võin seda enesetunde alusel ka pisut muuta. Siiani on siiski kõik plaanipäraselt sujunud.»

Rist ei oska veel öelda, mis profiiliga rattur temast tulevikus saada võiks. «Esimesel aastal peangi vaatama, mis mulle sobib. Pikad tõusud on uued, aga trennides jõuan küll teistega sammu pidada,» lausub Rist, kes jõudis ühes trennis Monte Serra tippu koos kahe kaaslasega esimesena. «Samas on kaaslased noored, enamik samuti U-23 klassis – seega ongi esimestel võistlustel eesmärk näha, kuidas jõuan naistega koos sõita. Siis saab ka selgust, kas sõidan edaspidi klassikuid või pigem tuure,» ütleb Rist, kes avastardi teeb 7. märtsil Hollandis. Esimene olulisem võistlus on aga 24. märtsil Itaalias toimuv MK-etapp Trofeo Alfredo Binda.

Treieri hinnangul ongi Risti tugevuseks mitmekülgsus. «Temasuguseid kaks-ühes-sõitjaid on vähe. Ta pole küll kiireim sprinter, aga tal on oskus lõpuspurdis endale õige koht leida. Samuti on ta laskumistel osav, kuid praegu on veel oskuste lihvimise aeg. Samas näen, et ta võiks tulevikus vabalt tuure sõita,» usub Treier.