Kulla tooni olümpiapronks

Ljubov Tšarkašina saab pärast olümpiapronksi võitmist võistelda eeskätt enda rõõmuks. Foto: Sille Annuk

Valgevenelannast olümpiapronks Ljubov Tšarkašina lõpetas pärast olümpiahooaega sportlaskarjääri ning naudib nüüd üle maailma esinemisi.

Kui tegemist pole just tulihingelise võimlemisfänniga, siis tõenäoliselt pole ta valgevenelannast Ljubov Tšarkašinast suurt midagi kuulnud. Meelde jäävad ju peamiselt võitjad. Teisalt just tema teenis Londoni olümpial iluvõimlemises pronksmedali, mis venelaste juhitud võimlemismaailmas on kahtlemata kulla maiguga.

Eile õhtul demonstreeris 2011. aasta Euroopa meister kurika- ja palliharjutuses oma oskusi Miss Valentine’i võimlemisturniiri galal Tartus. «Mul on tunne, nagu oleks Londoni olümpia kümme aastat tagasi toimunud. Vahepealse ajaga on nii palju inimesi silme eest läbi käinud, nii palju muljeid olnud. Nüüd tahaks seda kõike uuesti läbi elada,» teatab Tšarkašina sissejuhatuseks rõõmsalt. «Ma ei uskunud seda, mida kõik võimlejad varem rääkisid, et kui karjääri lõpetad, siis mäletad ainult häid hetki. Nüüd oleks aga raske mitte nõustuda.»

Neli aastat kannatamist

Valgevenelanna karjäär pole kaugeltki meelakkumine olnud. Üheks valusamaks löögiks oli Tšarkašinale 2008. aasta Pekingi olümpia 15. koht. Ühele läbikukkumisele järgnes teine, lisaks kaotas praeguseks 25-aastane võimleja olümpia järel ema. Suuremad võidud hakkasid tulema alles 2009. aastal.

«Otsustasin endamisi, et kannatan need neli aastat veel ära. Pidin endale tõestama, et ma pole oma elu niisama elanud,» selgitab siniste silmadega kleenuke võimleja. «Juba vaimselt on raske sundida end minema võistlustele, kus sul eelnevalt nii halvasti läks. Aga ma ei saanud alla anda, just oma ema pärast, kes minu suuremat edu sportlasena ei näinudki. Kui mulle lõpuks olümpiamedal kaela riputati, siis mõtlesin vaid temale.»

13-aastaselt Brestist pealinna Minskisse treenima saadetud Tšarkašina on nüüd muidugi õnnelik, et selle kadalipu läbi tegi. Vähe polnud hetki, kus ebaõnnestunud võistluse või kümne tunni treeningu järel tuli tahtmine loobuda. Lisaks on iluvõimlemises medalite eest heitlemine nagu võitlus tuuleveskitega: tee mis tahad, ikka Vene võimleja võidab.

«Seal, kus hindavad ja otsustavad midagi inimesed, siis ükskõik kui väga me seda ka sooviks, ei saa see olla objektiivne. Kohtunikul on paraku oma arvamus,» tõdeb ta. «Samas ei tohi minna võistlusele mõttega, et ma ei saa olla esimene, kuna venelannad on ees. Ma ei ütleks, et see on võimatu, kuid Venemaa on loomulikult tugev. Selle vastu võib ju võidelda, aga sellest pole mingit kasu. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et nad ei ole robotid, ka nemad eksivad. Näiteks EMil ma ei eksinud ja võitsin.»

Olümpial venelannad enam aga ei eksinud. Ning olgugi et ka Tšarkašina sooritused olid ideaalilähedased, jäi üle võidelda vaid kolmanda koha eest. Kokkuvõttes kujunes võitlus pronksi eest ka kõige põnevamaks. Alija Garajeva Aserbaidžaanist jäi vaid 0,125 punkti ning Son Yeon Jae Lõuna-Koreast 0,225 punkti kaugusele. Mõni pisiviga ning tulemus olnuks teine.

Pronksi osatakse hinnata

«Valgevenes saadakse väga hästi aru, mida see pronks väärt on. Paljudes uudistes kirjutati isegi «Tšarkašina kuldse tooniga pronks»,» meenutab Tšarkašina. «Üks ajakirjanik teatas väga täpselt, et jah, on kuld ja on hõbe, kuid need olid liiga hästi ette teada. Kui kogu maailm võistleb ühe pronksi eest, siis see on huvitav, just see on võistlus. Seetõttu olen ehk veelgi uhkem: see medal on tõeliselt võideldes teenitud.»

Ka Valgevene president Aleksandr Lukašenka elas Tšarkašina võistlusele kaasa. «Kui meile olümpia järel ordeneid jagati, siis president ütles mulle, et minu kurikakava vaadates ootas ta kogu aeg pingsalt kava lõppu ja mõtles, millal ma nende kurikate viskamise ükskord ära lõpetan,» kirjeldab võimleja naerulsui. «Seeläbi tunnen, kuidas tänu inimestele, kes minu saavutust väärtustavad, selle medali väärtus ka kasvab.»

Olgugi et nüüdseks on Tšarkašinal selja taga juba kahed olümpiamängud, hirmu nende suurvõistluste ees ei unusta ta iial. Enne võistlusplatsile astumist värisesid jalad ja jõudu polnud üldse. Sisimas lootis ta, et pikad treeningud on ära tasunud, ning keskendus mõttes vaid takti lugemisele. Mitte midagi muud: ainult tema, vahend ja muusika. Pärast viimast õnnestunud katset puhkes Tšarkašina veel võistlusplatsil seistes õnnest nutma ning suudles vaipa.

«Ükskõik kui hästi sa ka OMiks füüsiliselt või psüühiliselt ette valmistanud ei ole, enne starti on ikka hirmus, ja sellist varianti ka pole, et asi katki jätta ja minema jalutada. Sul pole lihtsalt seda õigust. Sa vastutad oma riigi ees. See oli minu jaoks väga raske,» avaldab ta ning lisab, et võistluse järel on tunne seda ülevam. «Kõik investeeringud, mis riik minusse tegi – ma ei ole neid alt vedanud. Minu jaoks on väga oluline, et ma tean, et ma pole kellelegi midagi võlgu. Lisaks olen enesekindlam, mul on vähem kahtlusi. Kui medali sain, siis teadsin, et tegin kõik õigesti.»

MK-etapp
Üldarvestus: 1. Anna Rizatdinova (Ukraina) 69,282, 2. Melitina Staniuta (Valgevene) 64,531, 3. Marina Durunda (Aserbaidžaan) 63,132.
Rõngas: 1. Anna Rizatdinova 17,850, 2. Melitina Staniuta 17,483, 3. Lala Yusifova 16,083.
Pall: 1. Melitina Staniuta 17,316, 2. Anna Rizatdinova 17,116, 3. Marina Durunda 16,700.
Kurikad: 1. Melitina Staniuta 17,316, 2. Anna Rizatdinova 17,216, 3. Marina Durunda 15,833.
Lint: 1. Melitina Staniuta 17,450, 2. Anna Rizatdinova 17,316, 3. Marina Durunda 16,766.

Rühmvõimlemise võistlus:
1. Madonna (Venemaa) 36,63,
2. Janika Sunshine (Eesti) 35,80, 3. Roxett (Venemaa) 35,13.