Kolm Eesti võrkpallikoondislast teenivad üheskoos leiba Prantsusmaa kõrgliigameeskonnas.
Eesti võrkpallurite elu Prantsusmaal – salakeel ja aeglane asjaajamine
26. veebruar 2013, 07:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaa võrkpalli kõrgliigas on viimaste aastate jooksul mänginud päris mitu eestlast. Praegu pallib Rennes’i Volley 35 meeskonnas kolm koondislast: Keith Pupart, Raimo Pajusalu ja Oliver Venno. Lisaks mängib Prantsusmaal Pariisi Volleys Ardo Kreek ning naiste esiliiga liidernaiskonnas Terville Florange kaksikõed Polina ja Natalja Bratuhhina.
Pupart ja Pajusalu mängivad Rennes’is neljandat hooaega ja on sealse eluoluga harjunud.
«Olulisim roll meie siia sattumises oli sellel, et meil on Raimoga sama agent,» ütleb Pupart. «Muidugi uurisime klubi tausta ka siin varem pallinud meestelt. Ju neile eestlased meeldivad ja nad on meiega rahul, kui nii kauaks pidama oleme jäänud. Ekstra küsimas pole käinud, mis just neid meie juures võlub.»
«Siin tuleb lihtsalt asju korduvalt meelde tuletada, aga lõpuks saab kõik ikka tehtud.»
Ilmselt on eestlaste tegutsemisega rahul ka klubi venelasest peatreener Boris Grebennikov, kelle käe all on kõik eestlased seal pallinud.
Venno saabus Rennes’i jaanuaris ja on asjade käiguga rahul. «Tahtsin Montenegro klubist ära saada ja Rennes tegi kõige kiiremini pakkumise. Kuna kaks eestlast oli juba ees, polnud otsustamine raske,» sõnab Venno, kes eriti eredalt säras esimestes kohtumistes, nüüd on tema panus veidi väiksemaks jäänud. «Ei teagi, miks, eks see sõltub koostööst sidemängijaga ning nüüd oleme meie, eestlased, ja sidemängija tihti pärast trenni eraldi koostööd lihvima jäänud, et tulemused paraneksid.»
Treeningul ja mängul suheldakse peamiselt prantsuse keeles, Grebennikov mõistab muidugi ka vene keelt, ent ei prantslased ega ka Venno saa sellest aru. Nii ongi Pajusalu ja Pupart uuele tulijale tõlgiks. «Tõlgime talle nii, nagu ise heaks arvame,» naljatab Pajusalu. «Eks meil kolmekesi oma salakeel ole, teinekord ülejäänud vaatavad ja nuputavad, et mida põnevat me arutame,» lisab Venno.
«Kahel esimesel aastal oli ka meil raskem, sest siis ei osanud me Raimoga prantsuse keelt. Meie meeskonnas on sel aastal suurem osa mängijaist prantslased, vaid sidemängija on Slovakkiast. Näiteks Ardo Kreegil on tiimis ainult kaks prantslast,» võrdleb Pupart.
Kõik kolm teatavad kui ühest suust, et kohalik asjaajamine on üsna aeglane ja nõuab kannatust. «Praeguseks oleme sellega nii ära harjunud, et see tundub normaalne. Kiiret siin inimestel kunagi ei ole ja kella ei tunta,» tõdeb Pupart.
«Kui võrdlen siinset eluolu eelmiste klubidega Belgias ja Austrias, on selge vahe olemas. Seal oli klubi asjaajamine väga korrektne. Kui mul korteris näiteks elektripliit katki läks, andsin sellest trennis teada ja kui trennist koju jõudsin, oli uus juba ukse taga kohal!» meenutab Pajusalu. «Siin tuleb lihtsalt asju korduvalt meelde tuletada, aga lõpuks saab kõik ikka tehtud.»
Mõistagi suhtlevad rahvuskaaslased omavahel üsna tihedalt, aeg-ajalt käiakse koos väljas söömas või näiteks spaas lõõgastumas. «Eks me ikka suhtleme, aga samas on igaühel ju oma elu ka, Raimo on juba pereinimene ja veedab nendega palju aega,» räägib Venno.
Pupartil on leping Prantsuse klubiga hooaja lõpuni. «See aasta on üle kivide ja kändude läinud, praegu tahaks lihtsalt play-off’i jõuda ning hooaja ära mängida ning siis mõtlen tulevikule,» tunnistab Pupart. Praegu ollakse liigas 8. kohal ja play-off’i pääsebki kaheksa paremat.
«Kõik oleneb kõigest ja on täiesti võimalik, et mängin siin ka tuleval hooajal, ent praegu ma sellega pead ei vaeva,» nendib Venno edasise kohta.
Pajusalu tulevik on kindlam, sest temal on klubiga kaheaastane leping, seega jääb ta ka järgmiseks aastaks Prantsusmaale.