Neljapäevases Balti liiga kaotatud veerandfinaalis lätlaste Baronsi vastu jäid viis Rocki korvpallurit nulli peale. Ühtegi punkti ei toonud Veideman (mängis 12.28), Kriisa (12.15), Toome (4.18), Leppik (14.00) ja Saage (11.45). Nemad on siis nullipoisid.
Vähe tõid punkte ka leegionärid Neljubov (3, mängis 16.58), Dimsa (5, 21.56) ning Ingramgi (10, 30.14). Kõik nad jäid ka pikalt alla oma senisele Balti hooaja keskmisele, mis on Neljubovil 8,3, Dimsal 9,5 ja Ingramil 13,6 punkti. Nemad on siis nõrgalt esinenud liidrid.
Kui juba ülesloetletud kaheksa mängijat on rünnakul kindlasti niiöelda alla arvestust, siis ei päästa ka neli ülejäänut, kes tegid enam-vähem oma mängu (Kurbas 7 punkti, mängis 17.11, hooaja keskmine punktide arv seni mängus 8,4; Doronin 5, 23.37; 4, Allingu 6, 17.31, 5,6; Eichfuss 13, 17.47, 7,5). Siia peaks muidugi lisama, et näiteks Doronin viskas kahepunktiviskeid 7/2 ja kolmepunktiviskeid koguni 5/0 ning kõige otsa panema peatreeneri lause, mis öeldud pärast mängu: «Võib öelda, et mängisime sisuliselt ilma rünnakuta.»
See lause võib ju näida ausa ja puhtsüdamliku ülestunnistusena – ja seda see ka ilmselt on -, kuid vaadatud numbrid ja see peatreeneri lause panevad püsti küsimuse: miks? Miks mängib Rocki meeskond otsustavas mängus «sisuliselt ilma rünnakuta».
Kuigi enne seda mängu püüdis peatreener Gert Kullamäe mängupausi kohta väita, et teooriaid on igasuguseid ning kokkuvõttes ei maksvat need midagi, sest nad olevat oma treeninguid hoidnud mängulised, pidi ta pärast mängu siiski tunnistama, et ta ei teadvat, kas selline kehv mäng tuli suurest pingest või mängupausist ...
Mõlema üle võiks arutleda. Kindlasti mõjutas Rocki mängu pikk mängupaus, seda enam, et vähegi tõsisem mäng peeti üle kahe nädala tagasi Valmieraga, milles saadi mäletatavasti häbiväärne kaotus. Sellest hiljem on olnud üks sisutu suurvõit HITO ja sellest varem enam-vähem sama sisutu suurvõit Tallinna Kalevi üle. Veel varem ehk lausa kuu aega tagasi mängiti tõsine mäng Šiauliaiga. Seega on Rockil olnud kuu aja jooksul enne eilselt mängu Baronsiga vaid kaks enam-vähem tõsist mängu. Seda on kindlasti vähe, olgu need treeningud nii mängulised kui tahes.
Millegipärast armastab peatreener Kullamäe rääkida ka suurest pingest, mis mehi korralikult mängida ei lase. Vahetevahel kasutab ta lausa väljendit: «mõni on lihtsalt näost valge». Kahjuks pole peatreener välja öelnud, kellel need näod ikkagi valged on, kuid selle peale peaks küll ütlema, et mängijad, kellel Valmiera või Baronsi vastu sisuliselt koolisaalides mängides juba näod valged on, Rocki meeskonda oma võimetelt ei sobi. Hooaja lõpus saame ehk need nimed ka lõpuks teada.
Hooaja lõpuni on aga veel aega ning mitmed otsustavad mängud veel ees. Et aga Rock ei peaks kõik oma selle hooaja eesmärgid korstnasse kirjutama, võiksid meeskonna juhid, treenerid ja mängijad otsida vastuseid mõnele miksile:
1. Miks ei suuda Rocki treenerid meeskonda ette valmistada otsustavateks mängudeks?
2. Miks vaevab Rocki meeskonda otsustavates mängudes tahtejõuetus?
3. Miks suudeti mängus Baronsiga pall nii aeglaselt üle välja tuua, et rünnaku organiseerimiseks enam piisavalt aega ei jäänud?
4. Miks põrgatavad Rocki tagamängijad (eriti Kriisa ja Saage) nii palju, selle asemel, et sööta ja pall liikuma panna?
5. Miks viskavad Rocki pikad korvi alt liiga tihti mööda, miks nad võimaluse tulekul palli kindla peale pealt ei suru?
6. Miks ükski Rocki mängija viletsa mängu peale välja ei vihastu ning oma emotsiooni ei näita?
7. Miks Rocki rünnak mängus Baronsi vastu tihti seisis ning miks peatreener selle vastu midagi tulemuslikku ette ei võtnud?
8. Miks teeb meeskond nii tähtsas mängus 18 pallikaotust?
9. Miks puudub Rocki mängijatel motivatsioon ennast ületada?
10. Miks ei suutnud viis muidu ju päris korralikku viskajat mängus Baronsiga kätt valgekski saada?
Kümnes miksist aitab küll.