Eesti hokile on viimasel ajal meedias palju tähelepanu pööratud. Kahjuks aga, nagu juba aastaid tavaks, on tähelepanu seotud eelkõige negatiivsega.
Eesti jäähoki vajab oma talguid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Pahvi artiklile «Eesti hoki sünge seis – napib jääd, lapsi ja väljundit» soovin lisada mõne kommentaari.
Alaliidu president räägib, et talle valmistab muret noortehoki ja et praegustes oludes (jäähalle on vähe ja hinnad on kõrged) polegi võimalik noortehokiga tegelevate klubide arvu suurendada. Kui seis presidendile nii sünge ja perspektiivitu tundub, siis miks üldse olla ühe alaliidu president?
Jeti Tali- ja Jääspordiklubi on loodud 2005. aastal ja kahel viimasel aastal oleme alaliidu noorteklubide pingereas olnud pärast Narvat teisel kohal (konkurents ei ole just suur, sest tabelis on viis-kuus klubi, kes oma võistkonnad Eesti meistrivõistlustele välja panevad). Alates klubi loomisest kuni tänaseni (seega seitsme aasta vältel) ei ole alaliidu ja minu juhitava klubi vahel olnud ühtegi kohtumist! Tekib küsimus: kui olemasoleva viie-kuue klubiga ei suudeta/taheta koostööd teha, siis mis ime läbi peaks tekkima uusi entusiastlikke klubisid?
Niisamuti vihjab president kõrgetele hindadele. Et mitte ümmargust juttu ajada, räägin numbrite keeles. Jeti jäähallis on näiteks laste spordiklubile hind 90 eurot/tund, täiskasvanutele olenevalt kellaajast 128–158 eurot. Sügisel külastasin Tallinna spordi- ja noorsooameti juhiga Riias asuvat Volvo jäähalli ja nende hinnad algasid 160 eurost tund ja lõppesid 200 euroga.
Meie klubi noored, kes osalevad Soome meistrivõistlustel, peavad oma nn kodumängu eest teisel pool lahte tasuma 120 eurot tunnis. Alati võime vaielda tingimuste üle, aga ärme unusta, et Soomes mängitakse hokit ka lageda taeva all.
On veel üks tähelepanuväärne tendents. Mida sügavamale auku meie kohalik hoki vajub, seda valjemaks lähevad erinevate osapoolte jutud Soome Mestise sarjast, KHList, MHList jt minu jaoks ulme valdkonda kuuluvatest projektidest. Kui me mõnel aastal ei suuda noorte A-klassi meistrivõistlustele välja panna üle kahe võistkonna, kui järele on jäänud viis-kuus noortega tegelevat klubi, siis ainult läbi väga tumeroosade prillide on võimalik näha hoki suurt tulevikku ja superliigasid.
Enne kui kõik need «ulmeprojektid» teoks võiksid saada, on kõigepealt kodus vaja asjad korda teha. Eesti jäähokiliit, selle juhtimine ja juhatus on ennast ammendanud. Nii eravestlustes kui ka avalikult on nii Tallinna linna spordivaldkonna, olümpiakomitee kui ka kultuuriministeeriumi tippjuhid (rääkimata siinjuures harrastajatest ja ala entusiastidest) andnud mõista, et usaldus jäähokiliidu juhtide vastu on otsas ja uus algus on võimalik vaid puhtalt lehelt. Kui see samm on tehtud, tuleb alustada noortesse ja treeneritesse panustamisega. Veelgi olulisem on taastada usaldus Eesti jäähoki koostööpartnerite ning ala harrastajate, entusiastide ja eestvedajate seas.
Iga päev praeguse juhtimise jätkumisel viib meid kahjuks järjest sügavamale auku ja sellest august väljatulek võtab aastaid, kui mitte aastakümneid. Lähenemas on populaarne «Teeme ära!» talgupäev. Ühed korralikud talgud kuluksid ära ka Eesti jäähokile (sh tuleks puhastada jäähokiliit tarbetutest fantoomklubidest), aga seda saavad teha hokist tõesti huvitatud, kui oma seljad kokku panevad.