/nginx/o/2008/05/07/38590t1h96f7.jpg)
Kaks nädalat Liibanoni klubis Beiruti Bouchriehis veetnud Eesti võrkpallimeeskonna nurgaründaja Eerik Jago pidi suu hüvast teenistusest puhtaks pühkima.
Jago jäi Liibanonis lepinguta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jago lendas 24. aprillil Liibanoni, taskus leping Bouchriehiga, mis pidi kokkulepete kohaselt kohapeal allkirjad saama. Ebameeldivused algasid kohe sinna jõudes ja mida päev edasi, seda suurem kahtluseuss Jago hinge puges, kirjutab volley.ee.
«Esiteks lükati allkirja andmist pidevalt edasi,» alustas Jago. «Lasin lepingu lõpptähtajaks panna 25. mai, et saaksin seejärel koondisega liituda ja hea vormi korral ka MM-valikturniiril osaleda. Kohapeal selgus aga, et mängud võivad venida juunikuusse. Pidanuksin mängima ainult Liibanoni meistrivõistluste Final Fouril, kuid mul paluti osaleda ka kolmes järele jäänud põhiturniiri kohtumises. Võtsin neid kui head ettevalmistust tähtsamateks mängudeks ja olin nõus.»
Tegelikult tegi Jago kaasa kahes kohtumises. Esimeses võõrsil saadud 3:0 võidumängus tabelis Bouchriehi ees teisel kohal asuva Zahra üle lõi eestlane koguni 12 ässa. «Püstitasin isikliku rekordi, millele aitas kaasa kitsas ja madal võimla, kus mängimise muutis ohtlikuks kivipõrand. Mõtlesin salamisi, et pärast sellist mängu tehakse minu sinnajäämine kiiresti ametlikuks,» meenutas Jago.
Tegelikkus aga nii roosiliseks ei osutunud. Möödus neli päeva ning Jagol ja Bouchriehil tuli kodus vastu võtta 1:3 kaotus liidrilt Anwarilt. «Vastane oli meist tugevam, minu esitusel polnud häda midagi,» täpsustas Jago.
Kolmandas põhiturniiri mängus Dalhouniga polnud Jago aga lepinguta nõus kaasa tegema. «Siis tehti mulle uus, kolmandiku võrra väiksema palgaga pakkumine, mis oli rahaliselt siiski OK. Kuid pärast mitut valet ja pikka ootamist puudus mul tahtmine sinna jääma ning end nii tähtsal suvel ohverdada. Selline käitumine on minu põhimõtete vastu ja ma polnud nõus täie jõuga pingutama. Kahtlesin, kas nad ka sõlmitud lepingut austanuks ja seetõttu otsustasin tagasi tulla. Vastik ja ebaaus tunne jäi hinge,» tunnistas eile õhtul Soome naasnud Jago.
Et kuraditosinat klubi koondavas tabelis (eelviimast kohta hoiab muide USA saatkonna nime kandev meeskond) teiseks tõusta, pidanuks Bouchrieh viimases kohtumises Dalhounile loovutama maksimaalselt 26 punkti. Jagot asendas testimisel viibinud kuubalane ja 3:0 võit tuli, kuid vastased said üle 30 silma.
«See ei meeldinud klubi juhtidele põrmugi ja õhus oli tunda elektrit. Liibanoni võrkpalli tase pole midagi erilist. Mängijatele esitatud nõudmised olid ebaprofessionaalsed ja taktikalised jutud ajasid pigem naerma,» ütles Jago.
Lõppenud hooaja Pineto Framasilis vigastuse ja haiguse tõttu sisuliselt vahele jätnud Jago huvitus Bouchriehi pakkumisest, sest oli Itaalia Serie A1 klubist kätte saanud vaid kolmandiku töötasust.
«Kummaline on see, et kuigi rahvusvahelist üleminekut ei toimunud, osalesin Bouchriehi ridades kahes ametlikus kohtumises,» imestas 28-aastane ja 196 cm pikkune Tallinnast pärit sportlane.
Jago juhtum sarnaneb teise Eesti koondise nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu omale, kes lendas jaanuaris Iraani klubisse Urmia Foolad, kuid kümne seal veedetud päeva jooksul osapooled lepinguni ei jõudnud. Ebameeldivast kogemusest hoolimata ei välistanud Jago, et tulevikus «seal kandis» võrkpalli mängib.