Iga Eesti jalgpallikoondise mängu eel nuputavad ajakirjanikud, millise koosseisu peatreener Tarmo Rüütli seekord väljakule saadab. Parim vihje on seejuures olnud rahvusesinduse mängueelne trenn, mis annab enamasti täpse ülevaate, kes järgmisel päeval mänguvormi selga tõmbavad.
Võrreldes eelmise EM-valiksarjaga kipub tänavu olema algkoosseisu asjus rohkem küsimusi, kuid kas see tuleb pigem noorte pealetungist ehk suurenenud valikuvõimalusest või eelkõige sellest, et mõned senised põhitegijad pole suutnud oma varasemat taset hoida?
Uute meestena on praeguseks põhikoosseisu murdnud Henrik Ojamaa ja Igor Morozov ning tunduvalt kandvam roll on ka Taijo Tenistel, kuid samas on ebaühtlane klubikarjäär jätnud jälje mitme parimas mängijaeas oleva mehe mängutasemele.
28-aastane Enar Jääger ja tema eakaaslane Dmitri Kruglov olid eelmises valiksarjas ainsad mehed, kes tegid kaasa kõigis 12 kohtumises, ja oma vanust arvestades peaksid nad kuuluma praegu koondise absoluutsete põhitegijate sekka. Kahjuks pole kummagi mehe klubikarjäär eduka valiksarja järel uut tõuget saanud, pigem on tulnud täheldada langustendentsi. Kui Jääger otsib teist talve järjest pikalt klubi, siis Kruglovil on tulnud Venemaal leppida vaid mängudega duubelkoosseisus.
Siia saab lisada veel, et mängus Hollandiga algkoosseisus alustanud meestest puudus peale Jäägeri ja Kruglovi klubimängupraktika ka Sander Puril, kes nüüdseks on endale Šotimaalt siiski tööandja leidnud.
Nii ongi Rüütli olukorras, kus mängijate nimekirja vaadates tundub pealtnäha, et valikut justkui oleks, kuid samas tuleb tõdeda, et mõnel positsioonil on see eriti napp, ja see tähendab, et väljakule tulebki saata ka pallureid, kellel pole mängupraktikat. Kindlasti pole see treenerile just parim olukord.
Samas on Kruglovi ja Jäägeri eakaaslased ja praeguse koondise kindlad liidrid Konstantin Vassiljev ja Ragnar Klavan teinud eelmise valiksarja järel klubitasandil selge sammu edasi. Kui Vassiljev on alates 2012. aasta algusest kuulunud Permi Amkaris põhitegijate sekka, siis Klavan on suutnud teha läbilöögi Bundesligas.
Eesti koondises on tihti rõhutatud, et vastastele sööduvõimalusi otsides ja ka muid mängunüansse silmas pidades tuleb arvestada grupi üldist taset. Vaadates aga praegust olukorda, peab ütlema, et grupi tase kipub olema ebaühtlasem kui eelmises valiktsüklis – on olemas selged ja tugevad liidrid, kes tegutsevad iga päev tipptasemel, kuid on ka mehi, kelle mängupraktika piirdubki koondisematšidega.
Praeguses rahvusesinduses on ka vastupidiseid näiteid, kus klubikarjääris tehakse samm aste madalamale, et saada taas regulaarselt mänguaega ja taastada enesekindlus. Nii on näiteks tänavu talvel tegutsenud Martin Vunk ja Tarmo Kink, kes samuti parimas mängijaeas. Samas tasuks meenutada, et ka Klavan lahkus Hollandist just sooviga viibida rohkem väljakul, ja tema sammu õigsuses ei tohiks keegi kahelda.
Loomulikult kujundab iga jalgpallur oma klubikarjääri ise ja teeb valikud vastavalt oma võimalustele, soovidele ja tasemele, kuid koondise edukat käekäiku silmas pidades on ikkagi tähtis, et treeneril oleks võimalik valida pallurite vahel, kes saavad iga päev klubis mänguaega.