/nginx/o/2009/02/24/139094t1hfd3f.jpg)
Vormelimaailmas lahvatas möödunud nädalavahetusel skandaal, kui Red Bulli piloodid Sebastian Vettel ja Mark Webber tülli pöörasid. Nimelt otsustas Vettel meeskonna käsku mitte täita ja möödus liidrikohal sõitvast Webberist ning võttis Malaisia GP võidu. Saksamaa portaal Bild vaatas ajalukku ja tõi välja vormeliajaloo vihaseimad duellid, mis kannataksid võrdlust hetkel Red Bullis toimuvaga.
Fernando Alonso vs Sebastian Vettel
Mõlemat meest on peetud oma generaatsioni andekaimateks sõitjateks. Vettel on kolm korda järjest tulnud maailmameistriks, kuid ka Alonsol on kaks tiitlit. Põnev duell ei ole mitte ainult meeste, vaid ka masinate vahel – Ferrari (Alonso) on 1950. aastast alates vormel-1 karussellis tiirelnud, kuid Red Bulli (Vettel) meeskond tekkis alles 2005. aastal. Tegemist on sarja kõige rikkamate tiimidega ja hooajaeelarved on neil samuti kõige suuremad.
Fernando Alonso vs Lewis Hamilton
2007. aastal McLareniga liitunud Alonsost pidi saama meeskonna esinumber, kuid päris nii kõik ei läinud. Debüüthooaega teinud Hamilton ei hoidnud ennast tagasi ja lõpetas ülipõneva vormeliaasta teise kohaga. Sama palju punkte kogunud Alonso jäi kolmandaks. McLareni piloote edestas ühe punktiga Kimi Räikkönen Ferraril. Alonso ja Hamiltoni suhted pole kunagi kõige paremad olnud. Ka meeskonnakaaslased said nad olla kõigest ühel aastal, sest Alonso taasliitus Reanault’ga.
Michael Schumacher vs Eddie Irvine
Aastatel 1996-1999 pidi Ferrairis sõitnud Irvine pidevalt Schumacheri varjus olema. 1999. aastal sai Irvine lõpuks oma võimaluse, kui Schumacher suure osa hooajast vahele jättis ja teda asendas soomlane Mika Salo. Irvine püsis pidevalt tiitliheitluses, kuid lõpuks jäi kahe punktiga alla Mika Häkkinenile. Kui Schumacher otsustas tippsporti tagasi tulla, siis kritiseeris Irvine teda värvikalt: «Minu meelest on Michaeli parim-enne kuupäev möödas. Ta on nagu Coca-Cola, millest on gaas välja jooksnud. No kes seda tahaks?»
Michael Schumacher vs Jacques Villeneuve
1997. aastal toimus kahe suure piloodi võitlus nii rajal kui ka sellelt eemal. Hooaja viimasele etapile läks Schumacher liidrina, kuid Villeneuve’i võit oleks tähendanud kanadalasele meistritiitlit. Kui Villeneuve proovis sõidu ajal sakslasest paremkurvis mööduda, siis keeras Schumacher talle ootamatult ette ja kokkupõrge oli vältimatu. Kanada piloot sai siiski jätkata, kuid Schumacher katkestas. Tagatipuks jäi ta ilma ka üldarvestuse teisest kohast, sest Rahvusvaheline Autospordiliit leidis, et Schumacher korraldas avarii meelega.
Michael Schumacher vs Damon Hill
Nende meestegi vahel oli palju legendaarseid duelle. Schumacher krooniti 1994. ja 1995. aastal Hilli ees maailmameistriks, kuid aasta hiljem võidutses juba britt. Eriti skandaalne oli 1994. aasta hooaja kulminatsioon. Viimasele etapile läks liidrina vastu Schumacher, kelle edu Hilli ees oli kõigest üks punkt. Benettonis sõitnud Schumacher asus võistlust juhtima, kuid sõitis siis ühes kurvis rajalt välja. Tal õnnestus auto küll Hilli ees rajale tagasi tuua, kuid hoog polnud enam endine. Hill proovis seejärel sakslasest mööduda, kuid autod põrkasid kokku. Mõlemad mehed olid sunnitud katkestama ja tiitel läks seega Schumacherile. Ka siinkohal on Schumacherit süüdistatud meelega avarii tekitamises, kuid uurimine seda ei tuvastanud.
Ayrton Senna vs Alain Prost
Vormelimaailma üks vägevaimaid duelle leidis aset 1988. aastal, mis lõppes Senna võiduga. Mõlemad mehed sõitsid McLareni meeskonnas ja hooaja lõpuks kogus rohkem punkte Prost, kuid maailmameistriks tuli Senna. Kokku sõideti hooajal 16 etappi, kuid arvesse läksid kõigi sõitjate 11 parimat tulemust. Sellest ajast saadik meeskonnakaaslased omavahel enam ei suhelnud.
1989. aasta eelviimasel etapil Jaapanis põrkasid meeste autod kokku – Prost katkestas, võidu võtnud Senna aga hiljem diskvalifitseeriti. Tema sõidus leiti kokku kaheksa rikkumist, mis andsid võimaluse mehe tulemus tühistada. Senna süüdistas seejärel FIAt temavastases vandenõus ja tema head võimalused maailmameistriks tulla kustusid, tiitli võitis Prost. Senna hukkus 1994. aastal, kui Prost oli karjääri juba lõpetanud.