/nginx/o/2013/03/26/1658702t1h5305.jpg)
«Kas Andrus Veerpalu üle õigusemõistmist saab just pidada Eesti teadlaste triumfiks, kuid triumfi alget on siin kindlasti,» teatas kahekordse olümpiavõitja kaitsetiimi liige Anton Terasmaa, üks kolmest teadlasest, kes suutis tõestada, et kaheksa aastat käibel olnud kasvuhormooni test on puudustega, sest piirväärtusi on käsitletud valesti.
Veerpalu protsess spordikohtus muutus ühest hetkest teadlaste heitluseks – Eesti vabatahtlike trio versus suured ja võimsad, miljoneid eurosid käsutavad Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) ja Ülemaailmne Antidopingu Agentuur (WADA). Nagu aeg-ajalt ikka juhtub, ja mitte ainult muinasjuttudes, seljatas Taavet Koljati. Veerpalu mõisteti õigeks, FIS tühistas tema võistluskeelu ja peab maksma 8200 eurot kahjutasu.
Rahvusvahelise Spordiarbitraaži (CAS) peasekretär Matthieu Reeb selgitas, miks ja kuidas sündis õigeksmõistev otsus: «Kohtunike paneelil tuli kõigepealt kindlaks teha, kas kasvuhormooni test on usaldusväärne. Vastus oli: test on usaldusväärne, küll aga ei saanud võtta arvesse osasid teaduslikke andmeid: WADA poolt FISile edestatud teaduslik aruanne, mis puudutas testi piirväärtusi, polnud kohtunike arvates rahuldav ja seetõttu ei saanud täie kindlusega väita, et Veerpalu on tarvitanud dopingut. Seega taandus kõik testi tehnilistele probleemidele. Kokkuvõtvalt: see test on küll usaldusväärne, aga tuleviku tarbeks peab WADA paika panema selged piirväärtused.»
Kui Terasmaa, Sulev Kõks ja Krista Fischer enam kui poolteist aastat tagasi Veerpalu juhtumi käsile võtsid, olid neil vaid suusamehe, tema treeneri ja arsti käsitsi kirjutatud pihtimused – kolm paberilehte –, et keelatud aineid pole pruugitud. Tartu teadlasi kannustas soov leida põhjus, miks test kasvuhormooni tarvitamist näitas.
«Mis kõige kahtlasem – me ei leidnud testimeetodi metoodilist ja teaduslikku põhjendust ega saanud seda ka WADA-lt».
«Esmalt me testimeetodile suurt tähelepanu ei pööranud, sest ei arvanud, et teiste teadlaste aastatepikkuse töö tulemustes leidub põhimõttelisi vigu,» selgitas Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu vanemteadur, biostatistik, doktor Fischer. «Uurisime alguses, kas Veerpalu geneetiline eripära võib anda valepositiivse tulemuse või tehti vigu proovi võtmisel.»
Tõsi. Eesti esitas kohtule ka teooriad, et positiivne dopinguproov on tingitud kas Veerpalu geneetilisest eripärast, testi võtmisest pärast rasket treeningut ja alpimajas ehk kõrgmäestiku tingimustes. Paraku leidis kohus, et neid teooriaid ei suudetud teaduslikult tõestada.
Kui trio asus aga ühel hetkel uurima kasvuhormooni niinimetatud isovormide testimeetodit, jäid silma tõsised küsitavused. «Mis kõige kahtlasem – me ei leidnud testimeetodi metoodilist ja teaduslikku põhjendust ega saanud seda ka WADA-lt. WADA kinnitas, et ühtki valepositiivset tulemust – ehk juhtumit, kus kasvuhormooni mittetarvitanud sportlase proov on näidanud aine kasutamist – pole esinenud, mis tähendab, et ei saagi esineda. Seda tõestati väitega, et tosinast vahelejäänud sportlasest pole kedagi õigeks mõistetud. See pole ju tõsiseltvõetav! See pole mingi teaduslik tõestus!»
Kõks, Terasmaa ja Fischer uurisid testimeetodit põhjalikult, tõid välja küsitavused ja esitasid need spordikohtule. «Tegelikult on kasvuhormooni testimeetod olnud aastaid kriitikatule all,» rääkis Fischer. «Meie läksime lihtsalt kaugemale, tegime tõsisemat tööd ja esitasime teaduslikud argumendid.»
Siitmaalt algas protsessi venimine, sest FIS koostöös WADAga ei suutnud eestlaste raiutud auke lappida.
Fischer muigas, et iga kord, kui CAS otsuse vastuvõtmist edasi lükkas, tegi ta seda FISi ja WADA palvel, kes ei suutnud anda eestlaste küsimustele pädevaid vastuseid. «Ja mis üllatav: kui need ka esitati, siis saatis kohus vastaspoole selgitused meile justkui ekspertiisi. Hindamiseks. Mis näitab, kuivõrd kohtunikud meid usaldasid. Üllatav on seegi, et CAS ei kasutanud sõltumatuid eksperte, sest meie olime ju selgelt Veerpalu kaitsetiim. Samas polnud meie esitatud materjalides vigu ega kallutatust.»
Just, ei mingit kallutatust, veenis Fischer: «Teadlasena oleksin leppinud, kui testi piirmäärad olnuks korrektselt ja põhjendatult kindlaks määratud ning töötaks. Siis asunuks me otsima teisi lahendeid. Kuid piirmääradel polnud teaduslikku tõestust.»
Fischer selgitas, et kasvuhormoon on kehaomane aine, ent kuidas määrata piir, mille ületamisel oleks selge kehavälise kasvuhormooni ehk dopingu tarvitamine? Inimesed on ju erinevad ning kasvuhormoon ning selle isovormide tase ja suhe kõigub isegi päeva lõikes.
«Asi on tegelikult lihtne – kas piirid saadakse paika või mitte. Kohus otsustas, et piirid pole paigas. Aga edasi? Kui piiri nihutada ühes suunas, pääsevad paljud dopingutarvitajad puhtalt, kui teises suunas, tuleb rohkelt valepositiivseid tulemusi. Seega oleks kõige ausam see kasvuhormooni test kõrvale jätta – see ei ole pädev – ja ma loodan, et WADA nõnda ka teeb.»
Ent nüüd alguse juurde tagasi. CAS väidab, et Veerpalu proovis oli kehavälise kasvuhormooni tarvitamise märke, aga ...
«Millised need märgid on?» tahtis Fischer teada. «Pole ju mingit tõestust, mis toetaks seda väidet. Mina kui teadlane vähemalt tõestust ei näe. Otsuses on toodud vaid Veerpalu kahe A- ja kahe B-proovi tulemused. Aga kui piirväärtus on vale, siis ei saa tulemused midagi näidata. Kui on tõendid Veerpalu dopingutarvitamise kohta, siis palun, tooge need välja!»
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)