Nädalavahetusel peetud karate Eesti meistrivõistlustel kümnendat individuaalset kuldmedalit jahtinud Lauri Mengeli võistlusest kujunes kui õudusunenägu, mis pani punkti ka tema hooajale.
Purustatud lõualuu kustutas EM-lootuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koos Mengeliga oli raskekaalus ehk üle 84-kiloste meeste seas võistlustules neli sportlast. Päeva esimeses matšis, raskekaallaste poolfinaalis läks 28-aastane Mengel vastamisi Virko Vaiksaarega, kohtumine lõppes Mengelile sõiduga haiglasse.
«Õnnetus juhtus,» lausus hädavaevu rääkida saav Mengel. «Minu jaoks tundmatu sportlane tegi maru tugevaid lööke ja läks kõige halvemini – lõualuu purunes.»
Kuna vastase vigastamine on keelatud, võitis kohtumise Mengel, pääsedes finaali, kus ta aga mõistagi matile ei läinud. «Saalist viidi kiirabiga haiglasse, samal päeval oli ka operatsioon,» rääkis 2002. aastal kadettide seas Euroopa meistri tiitli võitnud Mengel. «Hommikul poole 11 paiku sain selle paugu, operatsioon oli kell kolm. Pidin seal päris kaua ootama, istusin traumapunktis ratastoolis ja veritsesin.»
Haiglas tuvastati, et Eesti viimaste aastate parima karateka lõualuu oli purunenud kahest kohast, lisaks oli sellest suur tükk väljas. «Arst ei uskunud, et see on käega löödud, õigemini, üldse löödud,» meenutas Mengel. «Tavaliselt pidavat sellised murrud autoõnnetustes tulema või siis, kui keegi saab hobuselt kabjaga näkku. See oli ikka päris jõhker, pool suud oli tühi.»
Kolm tundi kestnud operatsioonil kinnitati purunenud lõualuu metallplaatidega. «Hooaeg on läbi,» tõdes Mengel. «Viis nädalat pean lahastega olema. Kirurg ütles, et pärast võib sporti teha küll. Arvan, et sügisest hakkan jälle võistlema.»
See tähendab, et 9. mail Budapestis algavatest Euroopa meistrivõistlustest jääb mullu 7. koha saanud Mengel kõrvale. «Sinna on natuke üle kuu ainult jäänud, sinna asja pole,» nentis ta.
Mingil määral saab siiski öelda, et tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest kõik hambad jäid tartlasel suhu. «Tegelikult ühest hambast jäin ilma, see oli tarkusehammas, mis pidi nagunii kunagi välja tulema,» viskas Mengel nalja. «Kuigi, nagu ka arst ütles, ei pidanud see niimoodi juhtuma, et jään hambast ilma koos lõualuuga. Arsti sõnul on võimalik, et kunagi võib murru koha pealt probleeme tulla, hambad võivad ära surra, aga praegu on kõik korras.»
Kuigi sportlastel peaks olema ka tervisekindlustus, Mengelil seda polnud. «Välismaal võisteldes olen alati tervisekindlustuse teinud, aga Eesti-siseselt mitte, mul on ainult haigekassa. Oleks hammastega midagi juhtunud, saanuks sealt kompensatsiooni. Praegu mul, ptüi-ptüi-ptüi, kulusid ei ole,» mõtiskles Mengel. «Eks see ole sportlase kohustus ja vastutus, see on mu enda lollus, et mul kindlustust polnud.»