Martti ja Triin Aljand, kaugelt ära, koju!

Martti ja Triin Aljand. Foto: Liis Treimann

Ja talendid tulidki tagasi, vähemalt kaks neist. Aga mis saab edasi, seda rahvusvahelistes vetes ujumismedaliteni jõudnud õde-venda veel hästi ette ei kujuta. Palju oleneb ka sellest, mida ütlevad nende armastatud.

Aastaid Eestist eemal elanud ujujad, õde-venda Triin ja Martti Aljand naasid möödunud aasta lõpus Eestisse ja tunnistavad kui ühest suust, et kodus on kõige parem olla.

27-aastane Triin õppis Texases Ameerika suuruselt seitsmendas ülikoolis (Texas A&M) turismi ja hotellindust ning elas siis kolm aastat Sloveenias koos oma ujujast kallima Peter Mankočiga. 25-aastane Martti tudeeris Californias Berkeley ülikoolis majanduspoliitikat.

Pärast sügisel kooli lõpetamist otsustas Martti koos oma sõbranna, ujumiskarjääri lõpetanud Annika Saarnakiga tagasi Eestisse tulla. Nüüd on noored ka kihlunud. Hiljuti käis Martti oma endises keskkoolis, Kristiine gümnaasiumis 11. klassile USA-kogemustest ja karjäärist rääkimas, ning muu hulgas küsisid õpilased seda, mis ilmselt nii mõnelgi hingel: kas USA ülikoolipeod on tõesti sellised, nagu filmides näidatakse? «Päris ausalt, täpselt sellised need on, võib-olla hullemadki,» muigab Martti. «Kui ameeriklased ülikooli lähevad, muutuvad nad täiesti pööraseks.»

«Enne seda on vanemad neid hoidnud, noortel on kindlad kojumineku kellaajad, aga ülikoolis pääsevad nad lõpuks vabaks,» lisab Triin, kes taastub parajasti jalaoperatsioonist.

Üle ookeani siirdudes polnud Triinul ja Marttil veel aimugi, kas ja millal nad Eestisse tagasi tulevad, kuid lõpuks tõmbas mõlemat perekonna lähedus. «Kuna pere on siin, olnuks kuidagi imelik USAsse jääda,» nendib Martti. «Alguses mõtlesin, et jätan võimalused avatuks, aga lõpuks sai perekond otsustavaks.»

Triin tuli pärast ülikooli lõpetamist Euroopasse tagasi just kallima pärast, ja kuigi praegu elab ta Eestis, on tulevik veel lahtine. «Viskan kogu aeg Triinu üle nalja, et valigu ära oma riik, kus elama hakkab,» naerab Martti. «Olen kuulnud vähemalt nelja-viit kohta, üldse ei tea, kus maailmas elada! See oleks nagu igaõhtune tavaline otsus, umbes et millist hambapastat ma ostan, Colgate’i või Blend-A-Medi. Ameerika või Euroopa? Vali ära!»

Tihti juhtub, et kes juba korra läheb, ei tahagi tagasi tulla, sest Eesti elu on nii halb, tänavad auklikud ja toit kallis. Miks teie tagasi tulite?

Triin: Me oleme väga perekesksed.

Martti: Olen alati mõelnud, et ükskõik, kus sa elad, igal juhul on plusse ja miinuseid. Kindlasti on ka Tallinnas plusse ja miinuseid, kirud neid auke ja värke.

Triin: Sada tuhat uut löökauku päevas. (Naerab.)

Martti: Täpselt. Aga kõik need viis-kuus aastat, mis ma Ameerikas olin, ei tundnud ma end seal kordagi päris koduselt. Ikka harjud ära, et nagu teine kodu, tekkisid väga head sõbrad, kuid samas polnud päris see. Seda on raske sõnadesse panna.

Pole siis see Eesti elu nii halb midagi?

Triin: No see oleneb, mis külje pealt sa vaatad. Kas vaatame, et löökaugud ja madal palk, või vaatame, et pere ja muud asjad. Arvan, et väga palju oleneb sellest, kuidas selle enda jaoks lahti mõtled.

Olete mõlemad nii kaua Eestist ära olnud, kuidas siinne elu vahepeal muutunud on?

Martti: Kõvasti on muutunud.

Triin: Arvan, et oleme tegelikult ise ka nii palju muutunud.

Martti: Ümberringi ja mina ise ka.

Triin: Arvan, et me hindame rohkem seda, et saame siin olla. Keskkoolis mõtlesime, et saaks minema, aga nüüd mõtleme, et saaks siia. Mõtlemisviis on väga palju muutunud.

Kui te mujal elasite, palju end Eesti eluga kursis hoidsite ja kas see üldse huvitas teid?

Martti: Meie Triinuga hoidsime küll end kursis, aga Berit (Triinu kaksikõde, elab Austraalias – M. V.) ei ole väga suur lehelugeja.

Triin: Umbes aasta pärast seda, kui Andrus Veerpalu dopingulugu välja tuli, läks meil jutt kuidagi suusatamise peale, ja ma siis rääkisin, mis Andrusega juhtus. Berit oli väga imestunud, ta ei teadnud mitte midagi! (Naerab.) Aga me oleme ikka väga kursis olnud.

Martti: Loen igal hommikul kõik lehed läbi. Mulle meeldib, et Eesti pole suur, ma suudan end seostada sellega, mis siin toimub. USA on nii suur, et need uudised, mida sa loed, à la keegi kuskil tapeti, siis see on alati nii kaugel, umbes nagu me loeksime, et Venemaal lasti keegi maha. Väga ei huvita ju. Aga kui loed, et kuskil Tallinna kesklinnas midagi juhtus, siis hakkad mõtlema, et mis tänaval see oli ja millal ma seal viimati kõndisin.

Mis on koju tagasikolimise juures olnud kõige meeldivam?

Triin: Näen oma peret rohkem kui kaks korda aastas. (Naerab.) Olin ikkagi väga kaua eemal, ülikooliaastad pluss veel pärast Sloveenias.

Martti: Üllatavalt palju – ma ei arvanud, et nii palju –, eesti keel. Oleme Triinuga enam-vähem pädevad inglise keeles ...

Triin: Loodan, et sa oled natuke rohkem kui enam-vähem pädev! (Naerab.)

Martti: Võid inglise keeles vabalt suhelda küll, aga kui end emakeeles väljendad, siis tunned, et teised saavad sinust paremini aru.

Triin: Teises keeles on ka mingid inside joke’id (siseringi naljad – M.V.). Kui nemad näiteks räägivad, mis multikaid nad lapsepõlves vaatasid, siis ma ei saa ennast sellega üldse seostada, sest pole seda läbi elanud. Oma keeles rääkimine on ikka täiesti teine asi, ja kogu see kultuur sinna juurde.

Martti: See ongi see ühiskonna värk, et saame kõik koos naerda nende aukude üle, aga Ameerikas ma seda väga ei tunnetanud, sest kõik on nii suur ja lai. Nalja visatakse ikka, aga lihtsamate asjade üle.

Saan ma õigesti aru, et eestlane on siis selline, kes heidab oma murede üle nalja?

Triin: Jaa-jaa, see on väga hea, mulle meeldib! Olen võib-olla imelik eestlane. (Naerab.)

Martti: Minu arvates ongi normaalne, et sa viskad selle üle nalja.

Triin: Aga USAs ei olnud seda nii palju, vähemalt seal, kus mina olin. Eestlane on palju rohkem sarkastiline.

Mida USAs õppimise kogemus teile andis?

Martti: Kust alustada?

Triin: Tunnen, et olen kõvasti muutunud kogu selle aja vältel. Olen palju avatum, sain elukogemusi juurde. Kasvasin isiksusena.

Martti: Selle juures on hea, et sind võeti mugavustsoonist välja, visati hoopis teise kohta, pidid ise hakkama saama ja selle käigus õppisid ka iseennast paremini tundma.

Triin: Jah, kui läheksin näiteks Tartusse õppima, siis nädalavahetusel tuleksin ikka koju, vanemad on kohe võtta, ja kui midagi ei oska, saab helistada. Aga seal, kuna oled nii kaugel, palju sa ikka telefonikõnesid teed, miljoneid pole ju maksta. Pead ikka ise hakkama saama.

Martti: Võid helistada, aga palju nad oskavad sind aidata. Pigem käid ringi ja küsid kohapeal teiste käest.

Kuigi kodu oli alati südames, ei vahetaks te Ameerika-kogemust millegi vastu?

Triin: Isegi kui mul ujumine oleks sellega ära lõppenud, ei vahetaks ma seda kogemust absoluutselt millegi vastu. See on elukogemus. Tunnen, et olen see inimene tänu kogemusele, mis ma sealt sain.

Martti: (mõtlikult) Jah.

Kas sealsed ülikoolid valisite ikka ujumise järgi?

Triin: Mina küll. Ma ei teadnud sel ajal üldse, mida tahan õppida. Martti, kas sul oli ka niimoodi, et teise aasta lõpuks pidid eriala valima?

Martti: Jah. Nii palju sain aru, et Eestis peab kohe valima, aga seal saab alguses proovida eri asju.

Triin: Käisime just rääkimas TTÜs neile, kes tahaksid minna USAsse õppima. Seal öeldi ka, et Eestis peab kohe eriala valima, Martti oli hämmingus! (Naerab.)

Martti: Jaa! Ma ei teadnud isegi teise aasta lõpus, mis eriala ma tahan võtta.

Kas nüüd, kui elate mõlemad jälle Eestis, olete veel lähemaks saanud või suhtlete ühes linnas elades harvemini kui tuhandete kilomeetrite kaugusel elades?

Martti: Isegi kui ma trennis ei käi, tunnen, et näen Triinu iga päev. Nii üle viskab. (Naerab.) Tihtipeale on niimoodi, et käin hommikul trennis ära ja kuna vanematekodu jääb tee peale, sõidan sinna, vaatan, kuidas Triinul läheb.

Triin: Sööb kõhu täis ja läheb minema. (Naerab.)

Martti: Tavaliselt polegi järgmise trennini väga palju aega, siis mõtlen, et pole mõtet koju minna, vahiksin seal üksinda telekat. Siis jäängi vanemate juurde diivani peale, magan tunni või kaks ja lähen uuesti trenni.

Triin: Me näeme ikka päris tihti. Elan praegu vanemate juures, ma ei saaks üksi karkudel üldse hakkama. Mul on ikka vaja, et keegi süüa tooks. (Naerab.)

Siis ongi hea, kui Martti tuleb päeval külla ja teenindab sind.

Triin: Päris ta teenindabki! Ütleb, et ei jõua.

Martti: Kõigil on omad põhjused.

Triin: Tema ei jõua ja mina olen karkudel. (Naerab.) Mul on nii palju kergem vanemate juures elades, siis ei pea keegi käima mind põetamas ja vaatamas.

Triin, kui tulid Eestisse tagasi, oli teil Peteriga juttu, et ta kolib ka Eestisse?

Triin: Peame mingil hetkel ära otsustama, milliseks edasine elu kujuneb. Aga kuna Peter jätab praegu ujumist maha, tahab ta olla pere ja sõpradega, ta ei saaks niimoodi, et lihtsalt kolib siia. Ehk et praegu on meil jälle visiitidega suhe. (Naerab.) Aga tulevase elu suhtes, nagu Martti ütleb, peame riigi ära valima. Ma ei tea, millal see juhtub.

Kas Martti pani teile pinge peale ka, kui kihlus?

Triin: Ütlen iga kord, et tuleb Peteri käest küsida. (Naerab.) Mina ei lähe kedagi kosima, arvan, et seda peab ikka mees tegema.

Martti, kas teil on Annikaga pulmakuupäev paigas?

Triin: Vanemad tahtsid ka seda teada.

Martti: Kuna lähen suvel kolmeks kuuks sõjaväkke, aga me ikkagi tahaks suvel abielluda, siis tõenäoliselt järgmisel suvel. Olen kuulnud, et sõjaväes saab huumorit päris palju, loodan, et see tuleb ikka positiivne kogemus. Meil läheb sinna neli-viis ujujat korraga, mõnus punt. Annika ütles ka, et hea, et lähen, saan meheks. Võib-olla ta loodab, et kui tulen tagasi, siis ma koristan kõvasti rohkem. (Naerab.)

Arvan, et lõppkokkuvõttes tasub see end ära. Ma ei ütleks, et olen inimene, kes vajab rohkem distsipliini, olen suurema osa oma elust olnud võrdlemisi distsiplineeritud, aga midagi see kindlasti mehes kasvatab, kui ta paneb mundri selga. Nagu Triin ütles, olen nii suur patrioot ka.

Kui tulla korraks pere juurde tagasi, siis kas sa, Triin, oled tuleviku peale mõelnud? Kui te Peteriga pere looksite, kes teie lastest siis saaks, eestlased või sloveenid?

Triin: Olen natuke mõelnud küll, sest Eestis on ühe kodakondsuse poliitika. Loodan, et kui jõuan kunagi niikaugele, on ka kahekordne kodakondsus lubatud. Seal mingid variandid on ka praegu.

Martti: Pead õiges riigis sünnitama.

Triin: Kindlasti ma tahaksin, et lastel oleks mõlema riigi kodakondsus. Kindlaid plaane praegu muidugi pole. Palju oleneb ka sellest, kuhu me elama läheme. Praegu on raske öelda, kuna kõik on veel nii lahtine.

Kui teil endal lapsed tulevad, kas paneksite nemad ka ujumistrenni?

Triin: Alguses kindlasti, ujuda peaks ikka inimene oskama. Martti kukkus ju meil Annimatsis järve. Kiigutasime Beritiga paadisilda ja Martti, ta oli siis ikka väga väike, kukkus järve.

Martti: Isa hüppas vette, vaatas päikese järgi mu kehakontuuri ja leidis mu üles. Pärast seda nad mõtlesid, et peavad ikka minu ka ujumisse panema, sest alguses nad ei tahtnud seda teha.

Triin: Sind, jah. Nad ei tahtnud üldse, et me ujumisse läheksime.

Martti: Pärast seda mõtlesid, et vähemalt ujuda peaks oskama.

Triin: Seda küll, ujuma peaks kindlasti õppima. Aga mis edasi, seda peab vaatama. Ema ütles kuni viimase hetkeni, et Marttist ei saa tippujujat, aga näed, kuidas läks.

Martti: Mis ta siis minust tahtis, pagarit?

Triin: Ma ei tea! (Naerab.)

Martti: Tegin väiksena väga palju erinevaid asju: korvpalli, jalgpalli, võrkpalli, jooksin, hüppasin, kargasin. Arvan, et on hea, kui proovitakse igasugu asju ja siis vaadatakse, mis lapsele külge jääb. Niimoodi, et basseini ja piitsutama, seda ei taha.

Triin: Mingit sundimist küll ei tohi olla.

Mis teid praegu sunnib või motiveerib jätkama?

Martti: Mitu asja. Üks on see, et tahan ise näha, milleks olen võimeline, mis on mu kõige viimased piirid. Tunnen, et suudan teha veel paremini.

Triin: Sa üritad ka kogu Eesti ujumist edasi viia, olen aru saanud, et see huvitab sind päris palju.

Martti: Olen käinud ja olnud, treeninud aastaid minu arvates maailmas väga andekate ujujatega, näinud, kuidas neid treenitakse ja juhendatakse, algusest kuni olümpiakullani välja. Ma ei ütle, et meil midagi valesti tehakse, aga kindlasti saan ise ujujana siin panuse anda, leida igalt poolt parima ja siis selle kokku miksida. Lisaks ujumist kui spordiala natuke rohkem propageerida.

Võtan nüüd ühe teise ujuja sõnad ära, aga [viiekordne olümpiavõitja] Ryan Lochte ütles, et ujumises on suuresti nii, et hall mass ujub, väga palju seda persooni ei nähta. Näiteks – kes on tegelikult Triin Aljand? Tal on müts ja prillid kogu aeg peas, kõik ei tea ta nägugi. Tahan ujumise rohkem rahvale nähtavale tuua.

Triin: Ma ei tea, kas ma hakkan üldse midagi rääkima, mul on ju praegu puhkus. (Naerab.)

Triin, taastud praegu jalaoperatsioonist ja üldse on tervis sinu karjääris suurt rolli mänginud. Kui palju on terviseprobleemid sind mõjutanud ja kuidas oled suutnud jätkata?

Triin: Sõltub jällegi, kuidas neid asju vaadata. Mul on vasaku jala kannaga probleem olnud üle aasta, aga tegelikult eelmise aasta kevadel ujusin EMil oma parimad ajad. Kuna jala tõttu ei saanud teatud treeninguid teha ja pidin võtma natuke kergemalt, siis võib-olla tuli see mulle just kasuks.

Sain selle arvelt puhkust ja ehk see mõjuski mulle. Sunnin end päris palju, mõnikord liiga palju. Mõttetu oleks öelda, et vigastuste pärast pole ma saanud teha neid tulemusi, milleks tegelikult võimeline oleksin.

Martti: Triinul on kogu aeg olnud midagi, aga samas, ema vaatas, et ta on võistelnud 20–30 tiitlivõistlust järjest, ühtegi pole vahele jätnud, kuigi tal on olnud tõsised vigastused.

Triin: Olenebki sellest, kuidas seda enda jaoks lahti mõelda. Kas mõtled, et see on suur jama või et said sellest ehk midagi positiivset juurde. Muidu nutaksin endal igal aastal silma peast välja, ma ei jõua ju niimoodi! (Naerab.)

Ehk siis elukogemus ja sisemine jõud on sul aidanud need raskused ületada?

Triin: Kindlasti, iga kogemus annab midagi juurde. Mõtlen, et saan sellega hakkama, sest sain ju ka eelmisega.

Martti: Triin on minu meelest väga tugev isiksus, mul on seda raske seletada. Ma ei tea, kas ta on kunagi kellelegi rääkinud, aga kui tal see võitlejahing välja tuleb, on see midagi hoopis teistsugust.

Tean juba väikesest peale, et kui tal see kuskilt seest välja tuleb, siis ma jooksen täiega. (Naerab.)

Ükskord oli selline lugu, et kaklesime jälle ja mõtlesin, et teen ninja-liigutusi, tegin midagi jalaga ja läkski täpselt nii, nagu tahtsin – Triinul hakkas ninast verd jooksma. (Naerab.)

Triin: Tal on mingid enda mälestused asjadest, mida mina ei tea.

Martti: Ei, oli kindlalt niimoodi! Tegin ära ja üldse ei arvanud, et nii tuleb välja. Aga kui nägin, mis Triinul silmadesse tuli, teadsin, et mul on kööga. Ma ei ole vist elus kunagi niimoodi kartnud! Olin noorem poiss, tema vanem tüdruk, aga ta võttis minust kinni, tõstis mu üles ja lennutas vastu ahju!

Triin: Sellega ma ei nõustu! Iga kord sa muudad oma juttu, ükskord oli külmkapp, nüüd ahi. (Naerab südamest.)

Martti: Ei, kogu aeg on ahi olnud!

Kui vanad te siis olite, kui see väidetavalt juhtus?

Martti: Ma mäletan seda intsidenti, nii vana pidin ikka olema. Pakun, et mina viiene ja Triin seitsmene.

Triin: Iga kord ta räägib seda ja ma absoluutselt ei mäleta!

Martti: No see oli ainult üks juhtum! Väikesed lapsed ju ei hoia ennast tagasi. Lastel on ikka nii, et alguses on lõbus, mängid-mängid ja järsku saab keegi tegelikult haiget, siis tuleb see mõrvar välja. (Naerab.) Triinul on see lihtsalt umbes tuhat korda võimendatud.

Triin: Sa räägid, nagu ma oleks täiesti napakas!

Martti: Ei ole, sul on lihtsalt seespool jõud!

Triin, milline Martti on?

Martti: Lihtsalt lahe. (Naerab.)

Triin: Ujumise mõttes ei anna ta kunagi alla. Kui Martti läheb võitlema, siis ikka kuni lõpuni, see on väga hea omadus. Ta annab endast alati maksimumi. Muidu on ta suurte ideedega, aga tal oleks vaja assistenti, kes teeks need ära.

Martti: Oh, väga hästi!

Kui mõtlete nooruse peale, siis kindlasti olid teil siis unistused ja lootused, kuhu te kunagi jõuda tahaksite. Kas olete nendeni küündinud?

Triin: Mina küll olen. Kui nooremana ujusime, siis kaksikõe Beritiga vaatasime kõiki tiitlivõistlusi, nägu vastu telekat, ja mõlemad tahtsime jõuda esmalt finaalideni ja siis medaliteni. Ma pole kunagi esimese asjana mõelnud, et minust saab olümpiavõitja, nagu paljud lapsena ütlevad.

Martti: Sama siin, absoluutselt. Ma pigem ei arvanud endast kunagi midagi võimsat. Kui lõpuks esimest korda finaali jõudsin, tuli see väga suure üllatusena. Ja kui kaks aastat tagasi võitsin esimese medali, oli see minu jaoks selline emotsioon!

Päris ausalt, ma ei arvanud kunagi, et võiksin medalile tulla, kuigi olin varem finaalis ujunud. See oli minu puudus, et ma ei uskunud piisavalt endasse. Pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, et olen saavutanud nii palju, kui olen. Aga see on ka tõsi, et kui midagi saavutad, siis enamasti isu kasvab, tahad veel rohkem. Sest sa näed, et see on käeulatuses.

Martti Aljand

Sündinud 22. novembril 1987

Haridus: lõpetas 2007. aastal Tallinna Kristiine gümnaasiumi ja 2012. aastal USAs California Ülikooli Berkeleys.

Paremad saavutused:

esindas Eestit Pekingi olümpiamängudel, võitnud lühiraja EMil hõbeda ja kaks pronksi.

Triin Aljand

Sündinud 8. juulil 1985

Haridus: lõpetas 2004. aastal Tallinna Kristiine gümnaasiumi (endine üld­gümnaasium) ja 2009. aastal turismi ja hotellinduse alal USAs Texase A&M ülikooli.

Paremad saavutused: esindanud Eestit kolmedel olümpiamängudel, võitnud pika raja EMilt ühe hõbeda ja lühiraja EMilt kaks hõbedat ning kaks pronksi. Valitud viimasel kahel aastal Eesti parimaks naissportlaseks.

Triin ja Martti on osa ujumisdünastiast – nende vanaema Ulvi Indrikson on Eesti kõigi aegade üks nimekamaid ujujaid, tipptasemel tegijad olid ka tema kaksikutest tütred, Kaire Indrikson ja Kaja Aljand ning viimase abikaasa Riho Aljand ehk siis Martti, Triinu ja tema nüüdseks sportlaskarjääri lõpetanud kaksikõe Beriti vanemad, lisaks tegeleb ujumisega Kaire Indriksoni 21-aastane poeg Sten.

Siia kõrvale võib lisada veel kaks nime – Triinu elukaaslane on 11-kordne Euroopa ja kolmekordne maailmameister, sloveen Peter Mankoč ning Martti kihlatu on endine ujuja, mitu Eesti rekordit püstitanud Annika Saarnak, kes nüüd töötab kinnisvaramaaklerina ja laste ujumistreenerina.

Arvamus

Peter Mankoč

Triinu elukaaslane

Triin on maailma parim tüdruk! Mulle meeldib, et ta on oma tegemistes väga sihikindel ja ta annab endast alati maksimumi. Armastan seda tema juures väga. Meie suhe algas juba väga ammu, 2005. aastal treeningulaagris. Olime juba varem ka kohtunud, aga seal laagris rääkisime esimest korda juttu ja veetsime koos aega. Meil on aastatega kogunenud väga palju ilusaid mälestusi! Ühte konkreetset oleks aga raske välja tuua, sest need kõik on erilised.

Annika Saarnak

Martti kihlatu

Martti on eesmärgikindel, töökas ja samas väga motiveeritud saama seda, mida ta tahab. Mind võlus tema juures, et ta on heasüdamlik ja väga šarmantne. Ujusime mõlemad samas klubis, ma ei mäleta, millal tema sinna tuli, aga mina alustasin juba 3. klassis.

Armastus tekkis pika aja peale, alles keskkoolis. Alguses olime noored ega teadnud, kuhu see areneb, aga nüüd oleme pea seitse aastat koos olnud, loodetavasti jäämegi kokku, sõrmus on ju sõrmes!