/nginx/o/2012/07/09/1207698t1hbe27.jpg)
Baskimaa velotuuri tänasel etapil jooksikute seas olnud, kuid lõpuks võitjale üle 11 minuti kaotanud Rein Taaramäe kirjutas oma paf.com blogis, et sõidu rikkus paigast nihkunud lenkstangist tingitud seljavalu, samuti pole tal veel hea tulemuse saavutamiseks vajalikku jõudu.
Eilsel etapil vaevasid Taaramäed probleemid hingamisega. «Tundsin, et hing on kinni ja tegime arstiga astmatestid. Normaalsest olin väga kaugel, ventilatsioon oli 75% 100-st. Proovisime Ventolini manustada, mis peaks hinge lahti lööma, kuid pärast produkti võtmist olin endiselt 75% peal. Väga imelik. Masinas ka asi pole, sest teistel tiimikaaslastel oli number 100 peal. Pärast tuuri jooksen kopsuloogi juurest läbi ja eks näis, mis öeldakse,» kirjeldas Taaramäe olukorda.
Tänasel etapil oli Taaramäel kindel siht rünnata. «Kui eile oli ilm suvine +25 ja päike, siis täna oli vägev vihmasadu. Plaan oli sama, mis eile, proovida eest ära saada, kuid sisimas teadsin, et etapivõidu jahtimiseks on imet vaja, sest sellest püssist praegu suurt pauku tulla ei saa. Progress toimub pikas perspektiivis.»
«50 km peal nägin, et uus küla paistab ning oli selge, et seal on kurve ja ringteid. Andsin kohe jalgadele valu ja tegin paar kiiremat kurvi ning pundiga oligi korralik vahe sees. Kaasas neli kaaslast. Katjusha Vorganov, Cannondale, Quick Stepi Velits, Ag2r Montagouti. Andsime umbes 10 km kõva tempot ja läinud me olimegi.»
«Järgnevalt pistsin iga 10 km järel kätt tasku, et süüa võtta. Hing oli vahepeal jälle kinni ning panin Ventolini. Ja kuigi mul oli seljas juba üks vihmatagi, lükkasin ka teise veel selga, sest väga külm oli. Ühesõnaga tegin kõik, mis tegema peab, et võidu nimel heidelda. See 150 km pikk etapp oli väga raskete killast. 50 km siledat ja siis ainult üles-alla. Viis mäge koos lõpu mäega.»
«Mäed möödusid ja kildad läksid kiiresti. Tunne oli alguses OK, kuid mingi aeg hakkas selg kohutavat valu tegema ning ka jõud hakkas kiiresti kahanema. Saingi oma atrõõviga siis kaks mäge ära sõidetud, kui umbes 40 km enne lõppu järgneval tõusul maha jäin. Esimesena sellest atrõõvist… vorm on praegu lihtsalt selline.»
«Padrunid saavad kiiresti otsa, kuid kui neid on, siis tundub rattasõit jube lihtne, ent kui salv on tühi, siis on ai-ai-ai. Jalavalu, seljavalu ja täna valutasid ka tallad jubedalt. Komöödiat täie papi eest ikka. Lisaks kallas aina vihma ja vihma. 25 km enne lõppu sai mu peagrupp kätte ja kui see minust mööda tuiskas, pakkusin veel tiimikaaslastele juua ja energiageele. Sõit lõppes 7 km tõusu otsas ja ai kui valus see oli – selg niimoodi lõhkus, et jube,» kirjeldas Taaramäe.
Pärast sõitu hotellis ratast üle kontrollides selgus ka probleemide põhjus. «Sõidu alguses panin teravast löökaugust läbi ning tundsin, et lenks vajus alla, kuid arvasin, et liikus vaid juhtraud lenksupikenduse otsas. Järele vaadates leidsin, et see saatuslik auk tõmbas reguleeritava pikenduse 1.5 cm alla poole. Sellest siis tekkis ka seljavalu. Sadul kõrge ja lenks madal. Tulemus invaliidistunud seljaga jalgrattur,» kirjutas Taaramäe.
Homset etappi nimetas Taaramäe sigaraskeks. «Tahaks jälle atrõõvi üritada, eks näis, mis koivad teevad. Aga oleks vaja ees olla kaksi, sest endale ma loota ei saa, kuid tiimikaaslaseid jõuaks aidata küll. Ülehomme on eraldistart ja tuuriga ongi siis kõik ühelpool,» lõpetas ta.