Mardna: spordiarstide tase on tipu ligi

Mihkel Mardna kardab, et varsti tekib Eestis spordiarstide puudus. Foto: Toomas Huik

«Kui vaatame maailma spordimeditsiini absoluutset tipptaset, siis Eesti sinna ei küündi. Teadmised on küll tipu lähedal, kuid keskkond, kus nad peavad töötama, pole teadmiste vääriline. Rahalised võimalused on piiratud ning spordimeditsiin iseenesest nišitoode,» rääkis täna 15. sünnipäeva tähistava Eesti Spordimeditsiini Sihtasutuse juht Mihkel Mardna. «Meil on küll hea asukoht, kuid maja ja ruumid, kus asume, pole kohandatud sellise asja jaoks. Samas ei anna seinad tulemust, vaid ikka inimesed, kes töö ära teevad. Olen käinud Läti analoogses asutuses ja võin öelda, et nemad on meist palju maas. Samas aga annavad Saksamaa või Soome meile silmad ette.»

Tegelikult ulatub Eesti tipptasemel spordimeditsiini ajalugu sügavasse nõukogude aega, kui sportlaste raviga tegeles kehakultuuri dispanser. Mitmed senigi töötavad arstid pärinevad toonasest ajast. Kogemused on head, kuid samas viitab see ka heade spetsialistide nappusele.

Mihkel Mardna, kas Eestis on üldse nii palju spordiarste, et näiteks kõik olümpiakoondise tasemel võistlevad sportlased saavad piisavalt abi?

Kõigil olümpiakoondise kandidaatidel on isiklik kontakt spordimeditsiini sihtasutusega või Tartu spordimeditsiini ja taastusravi kliinikuga. Samas on Eestis väga häid spordiarste alla kümne. Probleem tuleb sellest, et üle 20 aasta pole ülikool selle eriala arste koolitanud. Mullu sügisel võeti üle hulga aja vastu esimene spordimeditsiini resident. Kardan, et meid ootab ees ajastu, kui raudvarad astuvad tagasi ja mingiks hetkeks tekib vaakum. Kui praegu veel tipud leiavad, kelle juurde minna, siis näiteks viie-kuue aasta pärast ei pruugi seda võimalust olla.

Spordimeditsiinikeskus on mõeldud küll eelkõige tippsportlaste jälgimiseks ja nõustamiseks, ent see on laienenud ka noorsportlastele. Suudame testida aastas üle 12 000 noorsportlase, kuid samas on meil noorsportlasi 80 000. Kogu selle seltskonna testimiseks pole meil lihtsalt suutlikkust, seega pole kättesaadavus sellele uuringule hea. Samas saaks lihtsama terviseuuringu teha ka perearst.

Sportlastega tegelev arst peab olema siiski kursis ka spordispetsiifikaga.  

Tippsportlased pole tavalised inimesed ja siin on tõesti oma spetsiifika. Ravides tuleb arvestada sellega, et tippsportlase karjäär on lühike, tema parimad tööaastad mahuvad tavaliselt kümne aasta sisse. Lisaks tuleb arvestada lähenevate võistlustega ning tegemist pole ka just kõige lihtsamate isiksustega … Kõike seda arvestades nõuab spordimeditsiin lisateadmisi.

Kui näiteks praeguseks küll tippspordiga lõpetanud Jüri Jaanson räägiks, et tal on teatud hädad, ja küsiks, mida peaks tegema, et saada olümpial medal, siis tavaline perearst ei oska midagi öelda. Spordiarst aga oskab. Heaks spordiarstiks saamiseks kulub palju aega, kuna vajalik tunnetus tekib alles aastatega – täpselt nii, nagu juhtivad spordifüsioterapeudid tunnevad kätega ära, mis on lihases valesti ja mida tuleb seisundi parandamiseks teha.

Ideaalis peakski spordimeditsiin olema sportlase jaoks kaasaaitav ja abistav.

Nii ja naa. Spordimeditsiin on lai mõiste ja selle alla me paigutame ka sporditraumatoloogia. Põhilised on kolm punkti. Esiteks vigastused ja ülekoormus ning nende ennetamine – kahjuks on Eestis nende arv viimasel kümnel aastal suurenenud. Teiseks vigastuste ravi, kolmandaks aga vigastustest taastumine, milles on suur osa füsioterapeutidel.

Eestis on kaks suuremat spordimeditsiini keskust Tallinn ja Tartu. Kas kahe linna spordiarstide koostöö on piisav?

Mõnda aega toimetasid mõlemad pooled ise ja koostöö vähesuse üle võis nuriseda. Viimasel aastal on aga seis paranenud. Läbi raskuste oleme projekte koos vorminud ja lõppkokkuvõttes leidnud alati ka lahendusi.

Tallinna ja Tartu vastandamine on ajast ja arust mõtteviis. Eesti on nii väike, et siin ei saa soleerida – tuleb arvestada teistega ja mängida meeskonnamängu. Peame tegema koostööd, et sellest kasvaks välja sportlase jaoks parim tulemus. Meil on ju tippsportlasi vähe ning kui igaüks tõmbleb eri suunas, oleme teiste riikidega võrreldes kaotajad ja käime väga kiiresti alla.   

Kui suur on Eesti treenerite teadlikkus vigastuste vältimisel ja õigesti treenimisel?

Ma ei saa laiendada kõikide treenerite peale, kuid keskmine teadlikkus on lahja. Loomulikult leidub neid, kes tunnevad ise huvi, on end koolitanud ja oskavad sportlase vigastusi ennetada või ära hoida.

Meditsiin pole täppisteadus, ka treeneri töö pole täppisteadus, aga treeneri töö on kunst. Tuleb olla pidevalt motiveeritud ja entusiastlik – kui aga see kaob, väheneb ka huvi enda täiendamise vastu. Üha harvemini kohtab selliseid altruiste, nagu meil siin vanemad töötajad, kes tihti istuvad õhtul kella kümneni tööl, et uurida ja analüüsida sportlase andmeid ja töötavad välja õigeid soovitusi. Vana kooli treenerite hulk on samuti kokku kuivanud ning tihti langetatakse otsuseid pragmaatilistel kaalutlustel. Üldine foon näib olevat selline, et saaks kuidagi oma töö tehtud ja elu ära elatud.

Kui mõni aktiivne ja õppimishimuline treener astub sisse ja küsib nõu, kas ta saab siis teilt abi?

Me pole kunagi kedagi ära saatnud. Viimati käis siin judokoondise värske peatreener Aleksei Budõlin, kes tundis asjade vastu huvi. Treener peab olema aktiivne ja tundma huvi, meie ei lähe ju ise ennast pakkuma. Lisaks korraldatakse viimasel ajal palju koolitusi, loengutsükleid ja antakse välja kõiksugu näpunäiteid ja soovitusi sisaldavaid voldikuid.

Oled ka ise tegutsenud tippsportlase tiimis, aidates Kristina Šmigun-Vähit. Ilmselt ongi nii, et arstidega koostööta pole suurvõitudeni asja.

Ilma mingisuguse spordimeditsiinilise taustajõuta pole spordi absoluutses tipus võimalik tegutseda. Ma ei usu sellesse!