Kui suur on Eesti treenerite teadlikkus vigastuste vältimisel ja õigesti treenimisel?
Ma ei saa laiendada kõikide treenerite peale, kuid keskmine teadlikkus on lahja. Loomulikult leidub neid, kes tunnevad ise huvi, on end koolitanud ja oskavad sportlase vigastusi ennetada või ära hoida.
Meditsiin pole täppisteadus, ka treeneri töö pole täppisteadus, aga treeneri töö on kunst. Tuleb olla pidevalt motiveeritud ja entusiastlik – kui aga see kaob, väheneb ka huvi enda täiendamise vastu. Üha harvemini kohtab selliseid altruiste, nagu meil siin vanemad töötajad, kes tihti istuvad õhtul kella kümneni tööl, et uurida ja analüüsida sportlase andmeid ja töötavad välja õigeid soovitusi. Vana kooli treenerite hulk on samuti kokku kuivanud ning tihti langetatakse otsuseid pragmaatilistel kaalutlustel. Üldine foon näib olevat selline, et saaks kuidagi oma töö tehtud ja elu ära elatud.
Kui mõni aktiivne ja õppimishimuline treener astub sisse ja küsib nõu, kas ta saab siis teilt abi?
Me pole kunagi kedagi ära saatnud. Viimati käis siin judokoondise värske peatreener Aleksei Budõlin, kes tundis asjade vastu huvi. Treener peab olema aktiivne ja tundma huvi, meie ei lähe ju ise ennast pakkuma. Lisaks korraldatakse viimasel ajal palju koolitusi, loengutsükleid ja antakse välja kõiksugu näpunäiteid ja soovitusi sisaldavaid voldikuid.
Oled ka ise tegutsenud tippsportlase tiimis, aidates Kristina Šmigun-Vähit. Ilmselt ongi nii, et arstidega koostööta pole suurvõitudeni asja.
Ilma mingisuguse spordimeditsiinilise taustajõuta pole spordi absoluutses tipus võimalik tegutseda. Ma ei usu sellesse!
