Eesti parim võrkpallur Oliver Venno (pildil) tunnistas tänavuse hooaja untsuläinuks. «Montenegrosse siirdumine oli vale otsus. Prantsusmaa Rennes’i klubi, kuhu seejärel läksin, polnud kehv, kuid treener oli arusaamatu mees. Otsin tulevaks hooajaks uut meeskonda. Pakkumisi juba tuleb.»
Rennes sai Prantsusmaa meistrivõistluste veerandfinaalis tiitlikaitsjalt Toursilt lüüa ja mängijatel algas puhkus. Tõsi, Venno hooaeg lõppes juba eelviimases mängus, kui ta pallile astus ja hüppeliigest väänas. «Jalg on paistes, aga ei valuta. Kõndida saan,» kirjeldas Venno olukorda.
Rennes’iga on Vennol seks korraks kõik, nagu ka neli aastat ses klubis mänginud Keith Pupartil, kes pole rahul, et treener Boriss Grebennikov ta liiga tihti pingile istutab ja teisigi kummalisi otsuseid teeb.
«Treener polnud meil suurem asi jah,» nõustus Venno. «Ma ei oskagi otseselt kirjeldada... Ta on omamoodi inimene. Aina üllatab. Konkreetsus puudub. Tema käe all on üsna võimatu areneda.»
Venno teatas, et hooaeg läks nässu. «Ma ei pidanuks Montenegro klubisse minema. Hea, et sealt poole pealt tulema sain. Venitasin mullu suvel meeskonna leidmisega liiga kaua, tänavu olen targem. Esimesed pakkumised on juba tulnud, kuid mänedžer vaatab veel pisut ringi.»
Raha järele Venno ei torma, hea liiga ja klubi on tähtsamad. «Muidugi mängiksin eelkõige Itaalias või Venemaal, kuid ka Prantsusmaal pole lõppkokkuvõttes viga – tase on ühtlaselt tugev. Meeskond, tõsi, peaks parem olema. Praegu ei välista ma midagi, kuid üks on selge: töökoha leidmist ma viimasele hetkele ei jäta.»
Kolmas Renne’si eestlane Raimo Pajusalu jääb klubisse. «Mul on lepingut veel aasta alles. Kas ma lahkuksin, kui poleks? Raske öelda. Spordis on ikka nii, et kui võidad, on kõik hästi, kui kaotad, siis halvasti. Rennes’i mullune hooaeg oli kena, tänavune mitte. Kõik sai alguse sellest, et palgati kallis diagonaalründaja, kes ei saanud millegagi hakkama. Kogusime kaotusi, tekkisid pinged ja läks tõmblemiseks. Treener, kes pole klubis kindlasti kõige tugevam lüli, ei suutnud enam objektiivselt mõelda. Aga mis seal ikka, järgmisel aastal läheb ehk paremini.»
Pajusalu ei muretse, et kaasmaalased ta kõrvalt lahkuvad. «Ehk tulevad uued, ja kui ei tule, pole hullu,» teatas ta ning lisas naerdes, et asi muutuski juba tüütavaks: «Nägin Pupartit rohkem kui oma abikaasat.»