Hääletuse lõpuni on jäänud

Medalimees läbi kuue kümnendi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rein Lindmäe väärtuslikum autasu on MM-pronks aastast 1973, mida ta pildil demonstreerib, kallim aga tütar Kariniga võidetud Eesti meistrimedal segapaarismängus.

FOTO: Toomas Huik

Lauatenniselegend Rein Lindmäe hämmastab. Sai äsja 60, aga ometi riputati talle kaela järjekordne Eesti meistrivõistluste medal, paarismängu pronks. Tema esimesest täiskasvanute autasust oli selleks hetkeks möödas 44 aastat. Ehk siis vanameister on Eestis medaleid võitnud kuuel kümnendil ega  kavatse kaugeltki lõpetada: «Võtsin eesmärgiks saada kokku sada Eesti meistrivõistluste medalit. Kaheksa on puudu, aga ma veel noor mees kah. Küll need medalid kätte saan.»

Rein Lindmäe

FOTO: Andres Haabu

Alustuseks ei taha Lindmäe kuuldagi sõna «juubel». «Kuuskümmend pole mingi juubel, 70 või 75 ehk on. Samas... Endalegi tundub imelik, et ma ikka veel Eesti meistrivõistlustel medaleid võidan, aga võidan,» manab näole justkui vabandava ilme. «Ju olen mina nii tugev ja nooremad kehvad.»

Esimese Eesti täiskasvanute meistrivõistluste medali võitis Lindmäe, kui oli 16, seni viimane autasu laekus kollektsiooni märtsis. Vahepeale jääb 36 Eesti tšempioni tiitlit ja 92 medalivõitu, kui meeskondlikud turniirid kaasa arvata.

Karm trenn ja hiinlased

«Ju olen mina nii tugev ja nooremad kehvad.»

Ent Lindmäe pole tegija pelgalt kodutanumal. Auhinnakapis ilutseb aukohal N. Liidu koondises võidetud meeskondlik MM-pronks aastast 1973.

Eesti aasta parimaks sportlaseks Lindmäed toona ei tunnistatud, tiitel läks jääpurjetamise maailmameistrile Ain Vildele. «Mul ju kõigest pronks, ja jääpurjetamine oli sel ajal kõva ala. Kuu parimaks mind siiski valiti, vimpel on veel alles.»

Kui jutt läheb Eesti lauatennise hetkeseisule, muutub Lindmäe nägu nukraks. Küsimus pole lauatennises, vaid Eesti spordis kui sellises: «Meie alal teevad ilma hiinlased. Miks? Hea küll, lauatennis on neil tohutult populaarne, kuid parimad treenivad kaheksa-üheksa tundi päevas. Kõvade koormustega. Siin tullakse pärast tööd paariks tunniks harjutama, aga nii tippu ei jõua. Euroopas on asjast aru saadud, rajatud keskused, kus elada ja treenimisele pühenduda, sportlastele tagatakse mõistlik sissetulek. Noortele on spordikoolid... Meil on üks talent, Narva poiss Aleksandr Luzin. Kordas üle 40 aasta minu saavutust, jõudis juunioride EMil üksikmängus kaheksa sekka. Kahjuks ei leita talle Narvas võimalust kaks korda päevas trenni teha, sest tal on hommikupoolikul vaja koolis käia. Sealsamas Narvas oli kaks tüdrukut, kuulusid Euroopa paremikku, aga valisid haridustee, vanemate soovitusel. Õpivad viitele. Eks see oli nende valik. Nüüd on nad Euroopas sajanda koha piirimail.»

Hiinlastest rääkides jõuab jutt võõrleegionäridele – on ju maailm Hiina lauatennisiste täis, kes esindab Hispaaniat, kes Austriat. Äkki ostaks Eestisse kah mõned hiinlased – neid peaks saama hulgihinnaga – ja oleks meiegi tegijad.

Hinna suhtes on Lindmäe nõus, kuid hiinlaste ostmisele tõmbab jämeda kriipsu: «Milleks? Türgi peaks olema sama tugev kui Eesti, aga neil mängib kolm hiinlast ja oma mees istub pingil. Mida see annab? Nojah, kui ala on edukas, eraldab riik lauatennisele rohkem raha. Eraldaks meilgi, aga minu arvates on ausus tähtsam.»

Sisseostetud mängijad on Lindmäele valus teema. Omal ajal toodi Magnitogorskist Eestimaale lauatennist tugevdama Igor Solopov. Mees tuli, oli, läks. Eestlast temast ei saanud. Jutud räägivad, et Solopovi poputati igati, Nõukogude Liidu meistrivõistlustel palusid lauatennisejuhid Lindmäel «külalisele» meelega kaotada.

«Nii juhtus,» ohkab Lindmäe. «Võitsin teda pidevalt, ent mulle tuldi selgitama, et Solopovil on liidukatel väga võitu vaja. Olin säärasest palvest pettunud ja solvunud ega suutnud mängida. Kaotasingi. Muidu jõudnuks kuue sekka, ehk medalilegi.»

Poega pole meeldiv võita

Mõistagi mängivad lauatennist ka Lindmäe lapsed. Tütar Karin on Eesti kolmas reket. «Olen Kariniga paari mänginud ja võidetud medal on mulle kõige kallim. Aga nüüd, kui tütar sai Prantsusmaal psühholoogihariduse, pole sport talle enam kõige tähtsam.»

Poeg Erik mängis aasta profina Hispaanias ja siirdub nüüd Eesti kaitseväkke. «Eks hiljem näe, mis temast kujuneb,» räägib isa ja põikleb kõrvale küsimusest, kumb tugevam on. «Me pole ammu teineteise vastu mänginud, aga viimati olin mina üle. Ega mul meeldiv võita olnud, kurvastasime mõlemad.»  

Lindmäe on suurepärases vormis, teeb kaks korda päevas trenni ja ootab peagi algavat veteranide EMi. «Olen uues vanuseklassis, 60+, see annab lootust,» veab Lindmäe näo naerule ja selgitab õhinaga, et just loodi võistlusklass vanematele kui 90 aastat. «Mõtle kui vahva oleks nii eakana minna ja mängida. Lihtsalt mängida. Aga kui kohale lähed, pole lihtsalt mängimisest juttugi, ikka tahad võita.»


Rein Lindmäe

•    Sündinud 17. märtsil 1953 Tallinnas.

•    Haridus: Lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna.

•    Töökoht: Lindmäe Spordi tegevdirektor.

•    MM: võistkondlik pronks Nõukogude Liidu koondises.

•    EM: võistkondlik kuld Nõukogude Liidu naiskadettide koondise peatreenerina.  

•    NSVLi meistrivõistlused: kuld, hõbe, 2 pronksi.

•    Veteranide EM: 2 kulda, 2 pronksi.

•    Veteranide MM: kuld, 4 hõbedat, pronks.

•    Eesti meistrivõistlused: 36 kulda, 19 hõbedat, 12 pronksi.

•    Eesti võistkondlikud meistrivõistlused: 25 medalit.
 

Venna traagiline hukkumine oli šokk

Rein Lindmäe sportlas- ja treenerikarjäär võinuks katkeda 1985. aasta 3. mail. Võinuks elugi. Sel päeval lendas tema 17 aastat noorem vend Alari Nõukogude Liidu koondise viimasele katsevõistlusele Moldaaviasse. Lvovis, kus pidanuks olema ümberistumine, toimus tragöödia, mis vaikiti aastateks maha. Dispetšer tegi ränga vea ning Tallinnast startinud lennuk põrkas maandumisel kokku Nõukogude armee õhusõidukiga. Mõlema lennuki kõik 94 reisijat hukkusid.

«Ka mina pidanuks lennukis olema, kuid vahetasin asjaajamiste tõttu pileti kaks päeva hilisemaks,» meenutas Lindmäe. «Juhtunu oli šokk. Vend oli mulle kui poeg, treenisin teda, tahtsin, et ta jõuaks kaugemale kui mina. Tema aeg oli just algamas. Eesti meistrivõistluste paarismängu finaalis oli toona 17-aastane Alari mul vastas ja võitis. Ma ei kaotanud meelega, Alari lihtsalt oli tookord parem.»

Paar järgmist aastat ei suutnud Lindmäe end kuidagi leida: «Nutsin Alari surma järel mitu päeva. Venda enam polnud, eesmärke enam polnud. Hing oli tühi. Loobusin spordist ja treeneritööst, aga kus ma ilma lauatenniseta saan... Tulin tasapisi tagasi.»

Järgmisel nädalavahetusel toimub Tallinnas 29. Alari Lindmäe memoriaal. «Võtsin selle võistluse südameasjaks, et venda mälestada. Tänavu tuleb kohale 220 mängijat 15 riigist. Suuri staare pole, kuid tase on korralik, Eesti lauatennisistidele täpselt kohane.» 

Tagasi üles