Eesti spordi häda – vilets süsteem ja vähene ambitsioonikus

Kooli lõpetanud üleminekueas kergejõustiklane on konkurentide vahel tihti nagu paljasjalgne vaeslaps, keei saa lubada endale elamisväärseid tingimusi. Foto: Liis Treimann

Kuni Eesti spordisüsteem ei hakka toetama üleminekueas sportlasi, jätkub atleetide vool USA kõrgkoolidesse.

Eesti vildaka spordisüsteemi tagajärjel oleme jõudnud seisu, kus paljude üksikalade tegijatel pole pärast gümnaasiumi lõppu muud võimalust spordiga jätkata, kui pääseda mõnda USA ülikooli. Peaaegu kõik viimastel aastatel mingilgi tasemel tulemusi teinud ujujad on käinud läbi USA üliõpilasspordi kadalipu, üha rohkem vaatavad kodust kaugemale ka kergejõustiklased.

Iseenesest poleks selles midagi halba, kuid vähemalt ülikooliaastatel pigistatakse nad võistlustel oma kooli eest nii tühjaks, et muu maailma silmis õigel kergejõustikuhooajal pole nad enam parimateks tulemusteks võimelised. Loota saab ainult sellele, et noor sportlane peab USAs neli ülikooliaastat vastu ja suudab hiljem pürgida tippu ka Euroopa  ja maailmameistrivõistlustel ning olümpial. Elu on aga näidanud, et paljud lähevad ookeanitaguses hakklihamasinas kaduma.  

Nädalavahetusel kümnevõistluses 8223 punktiga üllatanud Maicel Uibo rääkis Eesti ajalehtedele antud intervjuudes, et kui ta poleks sügisel USAsse õppima läinud, poleks ka sellist tulemust sündinud. Isiklikku rekordit 675 punktiga ületanud 20-aastase spordimehe mõttekäiku toetas ka teda Audentese spordikoolis juhendanud Tõnu Kaukis, kelle arvates poleks kodumaal arenguhüpet toimunud. Valusad sõnad mehelt, kelle õlul on kergejõustikuliidu mitmevõistlejate alarühma juhtimine.

Kaukise roll ongi koguda Audentesesse kokku andekamad noored üle Eesti. Näiteks seesama Uibo alustas kergejõustikuga Põlvas Sulev Arundi juures, ent kui väikelinnas treenides tuli võimaluste ja võimete sein ette, olidki Audentes ja Kaukis jätkamiseks ainuõige valik. Paraku saab 12. klassi lõpetamisega süsteem otsa ning alles kujunemisjärgus sportlase saatus pole justkui kellegi asi. Kooliga lõpparve teinud sportlaste eest enam pearaha ei maksta ning kui just pole tegemist noorte või juunioride klassi tiitlivõistluste medaliomanikuga, on ka riigi toele raske loota.

Treenerite jaoks tähendab aga selliste sportlastega tegelemine puhtalt heategevust, kuna juhendajatele palga maksmiseks pole alles kujunemisjärgus sportlastel raha. Oma palga teenivad treenerid välja lastega töötades, sest sellega kaasneb võlusõna «pearaha».  

Välismaal on parem

Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi rääkis, et on korduvalt püüdnud muuta tegelikkuseks mõtet, et näiteks kergejõustiklastel võiks olla Audentese juures umbes kümnest sportlasest koosnev U23 vanuseklassi treeningugrupp. Idee elluviimine näib hädavajalik ja ilmselt oleks seesugusest moodustisest kasu paljudel üksik­aladel. Asja mõte seisneks selles, et noorel sportlasel oleks jätkuvalt koht, kus harjutada, treener, ühiselamutuba elamiseks ja toitlustamine. Ole ainult mees ja treeni. Seesuguse grupi võiks luua ka Tartu Ülikooli juurde.

Paraku pole sellest mõttest veel asja saanud ning seepärast vaatavadki noored, kel õppimisega kõik korras, üha rohkem USA poole, kus lisaks hariduse omandamisele on ka võimalus harjutada heal tasemel treenerite juhendamisel.

Tegelikult polegi küsimus ainult Eesti spordisüsteemis ja Audenteses, vaid ka inimestes. Näiteks kergejõustikus kummitab ilmselgelt vastava taseme ja ambitsioonidega treenerite nappus. Eestis leidub hulk väga häid laste- ja noortetreenereid, kuid järgmise sammu tegemine pole jõukohane kaugeltki kõikidele. Ja kui inimesel oleks isegi oskused ja võimed, hoidutakse riskantsest sammust ja eelistatakse jätkata tööd seni kindlust pakkuval kohal ja stabiilset sissetulekut pakkuvate lastegruppidega.

Sest kui vaadata Eesti sportlasi, kes on jõudnud viimasel kümnendil tiitlivõistluste medaliteni või selle lähedale, siis paljud neist on teinud otsustava sammu välismaalastest treenerite abiga.    

Gerd Kanteri ja Märt Israeli tulemuste taga on islandlane Vesteinn Hafsteinsson, Aleksander Tammert on saanud abi Dave Wolmanilt, Erki Noole olümpiavõidule andsid viimase lihvi Daley Thompson ja Greg Richards, Marek Niit leidis õige kiiruse Doug Case’i juhendamisel. Mikk Pahapilli ja vahelduva eduga ka Andres Rajat treeniv Remigija Nazaroviene elab küll aastaid Eestis, ent välismaalane on temagi.  

Erandeid siiski leidub

Neist Hafsteinssoniga on kergejõustikuliidul olnud ka tihedam koostöö ning heitjad-tõukajad, kes vähegi kaela kannavad või ambitsioonikust ilmutavad, on saanud teha islandlasega koostööd. Hafsteinssoni korrektsust on alaliidu juhid korduvalt esile tõstnud ja ka oma treeneritele eeskujuks toonud. Nii kõrgel tasemel spetsialiste pole aga Eestist juurde tulnud.

Helgemaid hetki on siiski olnud. Eelmise kümnendi keskel moodustasid mitmevõistluses vägeva grupi Andrei Nazarovi ja Nazaroviene õpilased, ent see kooslus lagunes ja mõne aastaga muutusid kõhnaks ka mõlema treeneri grupid. Võimetelt on Nazarov treener, kes suudab sportlasi kõrgemale tasemele viia, ent paraku on ta keskendunud sakslase Pascal Behrenbruchi ja oma kaasa Ksenija Balta aitamisele.

Praegugi on erandlikuks näiteks Tartus tegutsevad Anne ja Taivo Mägi. Lisaks suurtele lastegruppidele on nad leidnud aega ja võimalusi utsitada ka täiskasvanute hulka kuuluvaid sportlasi. Samas seisab nendegi süsteem nõrkadel jalgadel, sest nii laste kui ka täiskasvanutega töötamine jätab ühel hetkel kellegi paratamatult vaselapse rolli. Kuid ainult tippudele ei saa nemadki keskenduda, sest see ei tagaks eluks vajalikku sissetulekut.