Meresaar järgib Noole arvamust: unistades heaks ei saa, tööd on vaja teha

Argo Meresaar töömeeleolus ehk Selveri meeskonna varumeeste pingil treeneri ja kaaslastega edasise suhtes nõu pidamas. Foto: Toomas Huik

«Vanust ei tasu vaadata, oluline on enesetunne. Kui aga noorematele jalgu jääd, peab leiduma kriitilist meelt ise lahkuda. Kui Hindrek Pulk tuli meie meeskonna trenni, vaatasin ka, et peab hakkama lõpetama… ta on tõesti tubli, aga treeningud ja mäng on erinevad asjad.» See mõttekäik kuulub 33-aastasele Argo Meresaarele, Selveri võrkpallimeeskonna kaptenile, kes pühapäeval tähistas juba oma kümnendat Eesti meistritiitlit. Ikka põhimehe ja silmapaistva pommitajana. Meresaar lisas, et annab endale aru, tuleval hooajal ei ole kerge, ent see teadmine ei kahanda sugugi tema soovi jätkata profimängijana.

Teisiti mõtlemiseks polegi põhjust. Eesti spordis poolteiseks nädalaks kired lõkkele löönud ja möödunud pühapäeval alles viiendas mängus lahenduse saanud finaalseerias oli Meresaar Selveri võidu üks võtmekujusid. Jah, tema ründelöögid polnud võib-olla nii efektsed, kui noorematel meestel, kuid peaaegu kõigis kohtumistes oli ta oma tiimi üks suuremaid punktitoojaid.

«Tundsin end finaalseeria ajal väga hästi. Võimalik, et otsustavatele mängudele eelnenud vigastus tuli kasuks, sain rahulikult treenida,» rääkis Meresaar, kellele tegid nalja siit-sealt kostnud arvamused, et küllap need Selveri vanemad mehed pika seeria ajal ära kustuvad. Ise ta teadis, et on sellise ärakukkumise vältimiseks teinud piisavalt tööd. «Erki Nool on öelnud, et unistamisega heaks ei saa, tööd on vaja teha. Tihti leidsin end pärast treeningut koos teise «vanamehe» Kristjan Õuekallasega kahekesi jõusaalist. Ma ei ütleks, et aastatega on kõrgel tasemel mängimine muutunud raskemaks, lihtsalt vaeva tuleb näha.»

Hea sportlik vorm ja tohutud kogemused võimaldasid Meresaarel pingelist finaalseeriat maksimaalselt nautida. Ta tunnistas, et polnud juba ammu tundnud sellistest mängudest nii suurt mõnu. Omaette võlu seisnes ka selles, et finaalivastaseks oli Meresaare kodulinna Pärnu meeskond, mille värvides on ta ise viiel korral riigi tšempioniks kroonitud.

«Pärnus mängimine on eriline. Saalis oli palju tuttavaid, kes ütlesid, et meie finaalipääsemine on tore, kuid pöialt hoiavad nad ikkagi Pärnule. Selveris on palju Pärnust pärit mehi, eks meile oli see sportlikus mõttes ärategemine eriti magus,» kirjeldas Meresaar tundeid.

Kahtlejad innustavad

Just mänguvälised seigad on kümnest tiitlivõidust jäänud Meresaarele rohkem meelde ja hinge kui mängude käik või õnnestunud ründelöögid.

Ta mäletab, kuidas 2004. aastal veel Pärnu klubis mängides peeti vägev finaalseeria Sylvesteriga ja kuidas vastaste peatreener Laimonds Raudsepp ostis 2:1 eduseisus endale kuldsed jalanõud. Ennatlikult, sest Pärnu võitis seeria 3:2. Hinge läks Meresaarele seegi, kui tähtis oli tiitel Tartu Pere Leiva klubi presidendile. «Ta oli meeskonda toetanud neli-viis aastat ja selle raha eest oleks saanud ehitada kaks maja ja nende vahele ka tunneli, kuid talle läks korda võrkpallimeeskond,» meenutas Meresaar. «Ta oli väga liigutatud, kui võit lõpuks tuli… Just sellised erilised asjad jäävad paremini meelde.»

Tõsine spordimees võib leida innustust omapärastest detailidest. Meresaar meenutas, et pärast seda, kui talle tehti Tartus seljaoperatsioon, ütles Kristjan Kais ühes teleülekandes, et kui Meresaar peakski veel võrkpalli tagasi tulema, pole ta enam see mees, kes varem. «Sellised asjad panevad mootori sees tööle ja annavad edasiseks kõvasti motivatsiooni,» sõnas ta.

Meresaar on võitnud kümme Eesti meistritiitlit, valitud neli korda riigi parimaks võrkpalluriks, esindanud kaugelt üle saja korra Eesti koondist, ent erinevalt paljudest oma eakaaslastest, kes veetnud suurema osa karjäärist välisklubides, piirdus ta piiri taga vaid ühe hooajaga.

Meresaare jaoks polnud hooaeg Venemaa superliigas Jaroslavli meeskonnas just meeldivaim kogemus. Igatahes leegionäri elu pole enam jätku saanud ning mehe enda sõnul ei näe ta põhjust ka seda kahetseda.

«Tundub, et kõiki teisi häirib see rohkem, kui mind ennast,» nentis ta. «Võib-olla siis, kui läinuksin välismaale koos perekonnaga, oleks asjad teistmoodi. Tegelikult olen ju käinud hiljem ka testimisel Prantsusmaal ja Itaalias, kuid ühes kohas ei tahtnud mind klubi, teise ei soovinud ise minna. Pealegi olen kodus olles saanud pidevalt osaleda eurosarjades, välismaal poleks pruukinud sellist võimalust tekkida.»

Lihtsalt välismaale mineku pärast pole Meresaar aga hakanud rabelema, sest sportlikku taset on koduski piisavalt ning ta on aru saanud, et sugugi alati pole kõrgem tase leegionäriks mineku peamine mõte. Tihti otsitakse raja taga hoopis paremat teenistust.

Aga kas Eestis tasub siis võrkpalluri elu majanduslikult ära? Meresaar tunnistas, et ühel hetkel tegi Selver sellise pakkumise, mis muutis välismaale mineku mõttetuks. See on võimaldanud normaalselt ära elada, kuid suurt rikkust pole tekkinud.

Tüdimust pole tekkinud

Välismaale minekust rääkides on Meresaarel siiski veel üks detail hingel. «Tunnen, et noorest peast jäid mul teatud mänguelemendid piisavalt lihvimata – näiteks blokk ja kaitsemäng võiksid olla palju paremad. Noored, kes praegu peale tulevad, on selles mõttes paremad,» mõtiskles ta.

Viimased 24 aastat oma elust võrkpallile pühendanud Meresaar pole veel tüdimust tundnud. Tavaliselt tabab teda küll jaanuaris korraks energiakriis ja siis ei tahaks ta üldse midagi teha, kuid näiteks tänavu sai kriis kiiresti ületatud. «Vastikust pole ma võrkpalli vastu kunagi tundnud, kui see peaks aga ühel päeval tulema, siis peab tegema omad järeldused,» lausus ta. «Olen küll aastaid mänginud samas meeskonnas, kuid kaaslased on vahepeal muutunud. Nüüd on kõrval nooremad mehed ja ega mulgi pole muud teha, kui nendega kaasa ulguda.»

Meresaar kavatseb mängida veel mõned hooajad, ent isegi pärast karjääri lõppu tahaks ta jääda võrkpalliga seotuks. Koos võrkpalluritest kamraadidega on ta veeretanud mõtet, et miks mitte olla tulevikus treener. Tegelikult on ta juba praegu leidnud aega käia vahel lapsi juhendamas. «Olen seda meelt, et hea treener peaks käima läbi kõik etapid, alates lastest kuni suure meeskonnani. Kohe täiskasvanutega alustamine pole nii lihtne,» arvas ta.


Argo Meresaar

Sündinud: 13.01.1980

Pikkus: 206

Saavutused: kümme korda tulnud Eesti meistriks, neli korda valitud Eesti aasta võrkpalluriks.

Eesti koondisega osalenud kahel EM-finaalturniiril. Pidanud koondises üle 130 kohtumise.

Klubid: Pärnu VK, Jaroslavli Neftijannik (Venemaa), Tartu Pere Leib, Tallinna Selver.

Abikaasa Evelyn, peres kasvab poeg Mattias