Joomisest, intriigidest ja hokit päästvatest talgutest

Selleks et litter ei lendaks ainult Eesti koondise väravasse, vajab Eesti hoki muutusi. Foto: Toomas Tatar

Eesti jäähokikoondist ootavad ees muutused ja ebaväärikalt käitunud meestel sinna enam asja olla ei tohiks.

Kaks aastat tagasi maailmameistritena koju jõudes polnud Soome jäähokikoondise mängijad ja treenerid just kõige kainemad poisid. Mõistagi leidus toona moraalijüngreid, kes tõstatasid küsimuse, kas nokastanud treener, kes lennukitrapilt laskudes kõhuli asfaldile kukub ja pea vastu võidukarikat lööb, või ilmselgelt joobnud seisundis tantsu löövad mängijad on ikka noortele õigeks eeskujuks. Kuid need küsijad jäid selgesse vähemusse ja hokimeestele anti nende ülemeelikus kergelt andeks. Patt olnuks sangaritele enda lõdvaks laskmist ette heita, sest nemad on maailmameistrid – nemad võivad.

Pühapäeval saabus madalama astme MMilt koju Eesti jäähokikoondis. Lennukist väljudes olid mitmedki mängijad maani täis ja ka treenerid polnud kõige selgemas olekus. Kuigi kahe koondise saabumised olid väliselt sarnased, on neil sisult väga suur vahe. Arvestades juba turniiri käigus ilmsiks tulnud režiimirikkumisi ja turniiril viimaseks jäämist, polnud Eesti hokimeestel selliseks käitumiseks vähimatki õigustust. Mitte kõige vähimatki!

Samas oli Eesti hokimeeste sellises olekus kodumaale saabumine sümboolne ja iseloomustab selle spordiala seisu. Intriigid, sulitembud, võlad, aastaid kestnud vildakas asjaajamine, võimetus teha koostööd ja liikuda ühise eesmärgi nimel. Teisisõnu, Eesti jäähoki mädaneb, ja seda igast otsast.

Olematust noortetööst ja riigi rahastamise ümber käivatest vaidlustest on varemgi kirjutatud. Kui järelkasv jääb veel aastateks sama kiduraks, võime selle spordiala lugeda väljasurnuks. Kuid lisaks noortele on probleemidel teinegi pool – kui leidubki asjalikke ja töötahtelisi noori, siis täiskasvanute hulka jõudes pole neil Eestis võimalik väljundit leida. Hokijuhid ei suuda isegi alaliidu juhatuse sees jõuda kokkuleppele, kas meil oleks kasulikum panna kõik ühe professionaalse superklubi kaardile või arendada võrdseid mänge ja pinget pakkuvat kodust meistriliigat. Praeguses seisus on ilmselge, et lähiaastatel ei jätku meil mitme võrdselt tugeva klubi jaoks mängijaid.

Eesti Jäähokiliidu president Jaan Mölder ja koondise juhi ülesandeid täitnud Ahti-Kullervo Jõgi on seda meelt, et Eesti hoki ei vaja koondise baasklubi ja parem oleks, kui koondise peatreener poleks ühegi klubiga seotud. Donetskis juhtunu taustal võib tekkida arusaam, et neil on isegi õigus.

Eesti koondise peatreener Dmitri Medvedev on ühtlasi tänavu Eesti meistriks kroonitud Tallinna Viking-Spordi juhendaja ja alaliidu juhtide hinnangul olid tal MMil ees klubi prillid, ja nii leidis ta just oma hoolealustega kergelt ühise keele. Paraku kasutasid mehed privileege kurjasti, sest turniiri käigus joomisega vahele jäänud mängijad kuuluvad kõik just Viking-Spordi ridadesse.

Lisaks olevat Medvedev olnud liialt mõjutatud Viking-Spordi juhi Heldur Sepma poolt. Väidetavalt oli veel pool aastat tagasi koondise mänedžerina tegutsenud, kuid seekord kõrvale jäetud Sepma peatreeneri ja oma klubi mängijatega pidevas telefoniühenduses ja selle abil intriige pununud. Alaliidu juhatusse kuuluv Sepma on just ühe professionaalse baasklubi idee eestvedaja. Mänguväljundit näeb ta esialgu Läti liigas. Paraku on ka Sepmal oma varjupool – liiga palju jäi mõne aasta tagusest Tartu meeskonnaga Lätis mängimisest maha lahtisi otsi ja klaarimata võlgu.

Mölder on öelnud, et sama peatreeneriga ei jätkata, lisaks eeldab ta, et uus peatreener kehtestaks koondises töökeeleks inglise keele. Seda isegi siis, kui spetsialist tuleks Venemaalt. Väidetavalt vähendaks see võimalust, et peatreeneril tekib keeleliselt teatud mängijatega parem klapp.

Samas on see hinnang üsna kaheldava väärtusega – mis saaks sellisel juhul neist meestest, kes inglise keelt ei oska? Pealegi ei näi töökeele teema olevat koondise probleemide juures peamine.

Ühes tuleb Möldriga nõustuda – Medvedeviga jätkamine näib tõesti üsna keeruline. Kui peatreener on lasknud meeskonnas distsipliini käest, on tal raske ennast uuesti kehtestada. Jah, kolme aasta jooksul on ta spetsialistina teinud korralikku tööd, kuid ilmselt on hobuste vahetamiseks aeg küps.

Mõistagi tuleks koondise uks sulgeda ka kõigi nende mängijate ees, kes viimasel MMil ebaväärikalt käitusid, ja teha panus veel rikkumata uuele põlvkonnale. Mis sellest, et nende tase on vähemalt esialgu nõrgem, vähemalt oleks seal mehed, kes tahavad hokit mängida. Koondises mängimine peab olema auasi, mitte puhkusereisi üks tülikas osa.

Möldril seisab ees raske periood. Kõigepealt tuleb tal teha suurpuhastus koondise juures, seejärel kutsuda kokku kohalik hokiaktiiv – mees ise küll täpselt ei tea, kes sinna võiksid kuuluda – ja leppida kokku baasklubi teema. Ilmselt oleks kõige mõistlikum, kui projekt läheks alaliidu täieliku kontrolli alla. Seejärel tuleb kiiremas korras leida alaliidule teovõimeline ja aktiivne peasekretär, muuta kodune meistriliiga kalender tihedamaks. Seejuures ei tohi aga unustada noori, kelle jaoks seda kõike tehakse.

Fred Randver pakkus hiljuti välja, et Eesti hoki vajaks oma talguid. Tulgu siis klubid ja muud hokist huvitatud inimesed talgute korras Möldrile muutuste tegemiseks appi.