Sama kindel, nagu on igal kevadel korvpalli Eesti meistriliiga finaalseeria toimumine, on ka mänge vilistavate kohtunike sarjamine. Tänavu on kõmu isegi eelmistest aastatest suurem - küll jäetakse ilmselged vead vilistamata või ei suudeta platsil lahvatavaid tülisid ohjeldada, siis jälle sirtsutatakse liiga kergekäeliselt.
Peep Pahv: kutsume naabrid appi
Eesti on väike ning oma alal tugevate spetsialistide leidmine tähendab tavaliselt kaelamurdvalt keerulist ettevõtmist. Ilmselt seepärast ongi heade korvpallikohtunike põud eriti tuntav - rahuldaval tasemel eestlastest vilemehi võib lugeda ühe käe sõrmedel ning aastatega on neilgi tekkinud omad plussid, aga ka liiga märgatavad miinused.
Ikka kujunevad välja sümpaatiad, ristuvad isiklikud suhted - keegi on kellegi endine treeningukaaslane, praeguse töökaaslase sõber või poeg. Kõik inimlikud pisiasjad.
Eelnev jutt polnud mõeldud Eesti korvpallikohtunike erapoolikuses kahtlustamisena. Kaugel sellest. Kuid kõikide kriitikute ja vandenõuteoreetikute vaigistamiseks on korvpalliliidul üks hea käik - kutsuda finaalseeriat vilistama Läti või Leedu eelarvamustevabad kohtunikud.