Jerõgina: iluvõimleja jumala armust

Karina Jerõgina treenib keskendunult, pingsalt, ilma naeratuseta.

FOTO: Toomas Huik

Nii andekat iluvõimlejat kui Karina Jerõgina (16) pole Eestimaal varem nähtud, kinnitavad asjatundjad. Mullune juunioride EMi neljas koht räägib iseenda eest. «Tal on kõik, millest iluvõimleja võib unistada – graatsia, täiuslik keha, painduvus, hüppevõime, koordinatsioon, rütmitunne ... Kõik!» kiidab Jerõgina treener, omaaegne Eesti tšempion Natalia Bestšastnaja. «Ja mis kõige tähtsam – tal on meeletu töövõime. See tüdruk on trennihull!»

Karina Jerõgina

FOTO: Toomas Huik

Karina Jerõgina

FOTO: Toomas Huik

Paleepööre sai teoks hiljuti: esmakordselt täiskasvanute seas kaasa löönud Jerõgina alistas Eesti meistrivõistlustel mitmevõistluses senise esinumbri Viktoria Bogdanova ilmse ülekaaluga.

Ürgne ilu ja graatsia

Kleenuke piiga – või mis kleenuke, Jerõgina keha proportsioonid on asjatundjate sõnul iluvõimlemise (ja silmailu) jaoks ideaalsed – lihvib Kopli tuhmis võimlas palliharjutust. Kirglikult. Kordi ja kordi hõljub ta üle vaibaga kaetud põranda, pilk sedavõrd keskendunud, et tundub tühi kui sügisöö. Ta ei näe enese ümber kedagi ega midagi. Vaid tema ja kuldne pall. Jerõginas ühinevad justkui ürgne naiselik vägi ja graatsia. Vaatepilt on võimas.

Ent hei, kas iluvõimleja näol ei pea harjutust sooritades särama naeratus?

«Peab. Ja särabki, aga vaid võistlustel,» selgitab treener. «Naeratamine on raske töö juures liigne pingutus. Võimlemine paistab vaid pealtnäha lihtne, aga tegelikult ... Kiirus, rütm, tempo, liigutuste ülitäpne koordinatsioon, plastilisus ... Eks proovi kõige selle juures veel naeratada.»

Praegu olla Jerõginal lihtne, sest üks võistlus lõppes, teine algamas, sestap harjutab ta vaid õhtuti. Hooajaks valmistudes tuleb treenida neli tundi hommikul, kaks ja pool õhtul. Bestšastnaja: «Oh, ta treeniks ka kümme tundi päevas, kui lubataks. Ta on trennihull. Kaifib võimlemist.»

Karmi treeningkoormuse kõrvalt saab Jerõgina koolis vaid viisi ja liigub kuldmedali suunas. «Ega ta ütle, kui järgmiseks päevaks on palju õppida. Lööksin ta trennist varem minema, aga tema vaikib. Ja istub siis poole ööni õpikute taga.»

Kuus ja pool tundi trenni päevas, koolitöö otsa ... Täiskavanute puhul sekkuks ametiühing.

«Normaalne, ei kurda,» teatab Jerõgina ega pea koormust liiaks. Ta räägib üldse vähe. Poetab vaid paar sõna. Treener kommenteerib, et tüdruk eelistab tegusid teha, mitte aga suuri sõnu.

Läinud aastal naasis Jerõgina juunioride EMilt neljanda kohaga. Midagi nii säravat polnud ükski Eesti iluvõimleja varem suutnud. Hämmelduses olid ka maailma asjatundjad. «Tuldi küsima, kas konkurentidel läks midagi nässu?» meenutab Bestšastnaja. «Ei! Ta lihtsalt sai nii kõrged hinded. Ühest küljest olime õnnelikud – neljas koht, see pole reaalne –, teisalt õnnetud, sest medalist jäime ju ilma.»

Ilu ja töötahe – looduse and

Milles peitub Jerõgina fenomen? Miks ta on kodustest konkurentidest peajagu üle kasvanud?

Ainsa Eesti iluvõimlejana olümpial võistelnud Irina Kikas: «Teised meie iluvõimlejad on samuti väga tublid, toredad ja kenad, teevad väga palju tööd, aga neil pole selliseid eeldusi nagu Jerõginal, kellele loodus kinkis kauni välimuse, sära, karisma, täiuslikud proportsioonid, koordinatsiooni, painduvuse, hea põrke, kõrge valuläve ja tohutu töövõime. Kui jätkub ka tervist ja vaimujõudu, võib Jerõgina jõuda kaugele.»

Pealtnäha paistab kõik kena ja ilus, ent eks leidu siinses iluvõimlemise ringkonnas neidki, kellele Jerõgina edu väga ei meeldi. Teeb kadedaks. Neiu ise ja ta treener võtavad asja siiski rahulikult: «Joondume maailma, mitte Eesti järgi, tahame tipptasemel midagi korda saata, olümpiale jõuda. Aga selleks tuleb võistelda. Palju võistelda. Endale nii-öelda nime teha, et kohtunikud sind tunneksid. See, mis Eestis toimub, meid ei häiri.»

Tegelikult oli Jerõgina sporditee aastapäevad tagasi katkemas, sest ta otsustas endise juhendaja juurest ära tulla. Tema otsus oli kindel – kas Bestšastnaja võtab ta enda hoole alla või on iluvõimlemisega lõpp.

Jerõgina ei taha treenerivahetusest rääkida. Ka Bestšastnaja jääb vaoshoituks: «Ta tuli ise minu juurde. Iga sportlane vajab oma treenerit. Õigemini tiimi. Raske oleks ilma minu parema käe, koreograaf Irina Stadnikuta. Praegu meie koostöö sujub, kuid ma ei hoia Jerõginast kinni. Tema on see, kes otsustab. Samas on meil vaja aega. Oleme koos olnud vaid poolteist aastat ja seda on vähe.»

Esimene tõehetk saabub mai lõpus EMil, kus Jerõgina stardib esmakordselt täiskasvanute tiitlivõistlustel.

«Ma ei taha ennustada, kardan ära sõnuda,» tunnistab Bestšastnaja. «Mul on olnud väga häid tüdrukuid, kuid kellel ei pidanud tervis vastu, kellel vaim, kes otsustas õppimise kasuks. Jerõgina on valmis suurte eesmärkide nimel hommikust õhtuni töötama, aga teisiti pole iluvõimlemises võimalik. Mul ei jää muud üle kui vaid taevast paluda, et ta vastu peaks.»


Karina Jerõgina

•    Sündinud 7. jaanuaril 1997

•    Läänemere gümnaasiumi 10. klassi ­õpilane

•    Pikkus ja kaal: 173 cm ja 51 kg

•    Klubi: Nord.

•    Treener: Natalja Bestšastnaja

•    Koreograaf: Irina Stadnik

•    Juunioride EM: 4. koht lindi- ja palliharjutuses (2012)

•    Eesti meistrivõistlused: kuld 2013


Suur unistus: treenida ennastunustavalt, Venemaal, supertreeneri käe all

Karina Jerõginal on suur unistus: pääseda kasvõi nädalaks Venemaale maailma tuntuima iluvõimlemistreeneri Irina Vineri juurde harjutama. Paraku seisab unistuste täitumise teel raha, õigemini raha puudumine.

Päev Vineri juures maksab 300 eurot. «Seda polegi nii palju,» selgitab Jerõgina juhendaja Natalia Bestšastnaja. «Hinna sisse käib elamine, söök, massaaž, taastusvahendid. Viner saab endale kõigest sajase.»

Bestšastnaja sõnul tuleks nädalanegi laager Vineri juures Jerõginale meeletult kasuks. Üks asi on õpetus, aga teisalt saaks ta harjutada maailma parimate kõrval, end nendega võrrelda ja näha, kuhu tuleb järgnevate aastatega jõuda: «Carmel Kallemaa on palju Vineri juures treeninud ja tema areng on silmaga näha, ta on suurte sammudega edasi läinud. Saaks Jerõgina samuti Vineri juurde, kasvõi korraks-paariks.»

Jerõgina teatab veel ühe põhjuse, miks ta ihkaks Vineri juurde: seal saab treenida ennastunustavalt, päevad otsa.

Kahjuks pole Jerõginal raha, et unistust teoks teha. Sponsorid tema juurde tropis ei torma, vanemad ei saa säärast väljaminekut endale lubada.

«Aitan Jerõginale võimlemiskostüümegi muretseda, sest need maksavad palju, 750–900 eurot üks kostüüm, aga vaja läheb nelja,» tunnistab Bestšastnaja. «Miks nii kallid? Kostüümil peavad olema Swarovki kristallid, need maksavadki. Ega ma treeneri palgast Jerõginat aidata saaks, aga mul on hea toetaja – isa.» PM

Tagasi üles