Jalgpalliklubi Puuma, kelle mängija Jaroslav Dmitrijev lõi 27. aprillil peetud esiliigakohtumises Rakvere Tarvaga vastasmängijat jalaga kõhtu ning sai selle eest viiekuulise mängukeelu, avaldas toimunust omapoolse nägemuse. JK Puuma näeb juhtunus suurt süüd ka väljakukohtunikul Miko Pupartil ning Eesti vilemeeste üleüldisel tasemel.
JK Puuma peatreener Dmitri Krassilnikov lausus järgmist.
Jaroslav Dmitrijevi diskvalifitseerimisest:
«Öelda lihtsalt, et me oleme nördinud EJL distsiplinaarkomisjoni otsuse peale, on selgelt vähe. Me peame määratud karistust liialt rangeks. Jaroslav on teadvustanud endale oma eksimust ja on puhtsüdamlikult kahetsenud tehtut. Peale intsidenti edastas ta oma endise klubikaaslase Kristian Marmori kaudu vabandused Alari Aunapuule ja klubile «Tarvas». Samuti saatis Jaroslav oma vabandused kirjalikult EJL-ile.
Klubi «Puuma» palus eriti arvestada, et see on mängijal esimene punane kaart tema karjääri jooksul ja Jaroslav on alati olnud korrektne mängija väljakul. Arvestades kõike eeltoodut ootasime maksimaalse karistusena 1+4 mängust eemalejätmist. Otsus diskvalifitseerida mängija praktiliselt hooaja lõpuni on täiesti vastuvõetamatu.
Analoogseid intsidente on maailmas juhtunud kahjuks palju ja maksimaalse karistusena on rakendatud 10 mängust eemalejätmist (nt. Pepe, Real Madrid).
Klubi esitab otsuse kohta ilmselt apellatsiooni ja klubi mängijad korraldavad aktsiooni Jaroslav Dmitrijevi toetuseks.»
Intsidendist 27.aprillil mängus «Tarvas» (Rakvere) – «Puuma» (Tallinn):
«Loomulikult on tegemist kahetsusväärse juhtumiga ja sellised hetked ei kaunista jalgpalli ja loomulikult peab säärane käitumine tooma endaga kaasa ka karistuse. Mehena saan Jaroslav Dmitrijevi käitumisest aru. Arusaadavalt võis mängija kannatus katkeda, kuna eelnevalt oli mängu kohtunik seletamatutel põhjustel jätnud arvestamata kolm pea järjestikust viga.
Asi on ju selles, et väike videolõik, mis edastati pressile, ei kajasta ka mitte sajandikku sellest, mis toimus kogu mängu vältel väljakul. Alatumaid vigu, kui «Tarvase» mängijate poolt tehtud, on mul isegi raske meenutada.
Keegi «Tarvase» fännidest märkas, et 30-40 minutitel olid tehtud esimesed vahetused, mis oli ka õige, kuna mängu esimestel minutitel said tõsised traumad kaks «Puuma» mängijat – Vsevolods Berzinš ja Šalva Helaja. Esimene sai sihiliku löögi küünarnukiga alaselja piirkonda ja teine sihiliku põlvelöögi puusa piirkonda. Nende rikkumiste toimumise ajal kahjuks ei kõlanud isegi kohtuniku vilet, rääkimata juba sanktsioonidest. Mängus sai vigastada kokku 5 «Puuma» mängijat ja need vead jäid kohtuniku poolt arvestamata.
Miko Pupart võib olla hea inimene ja siiralt armastada jalgpalli ning võimalik, et kunagi saab temast ka hea kohtunik, kuid praegusel hetkel laseb ta kogenud mängijatel ennast n-ö ümber sõrme keerata. Soovitan tal täielikult läbi vaadata kohtumise videosalvestus ja siis ta näeb vähemalt kõrvalt seda, mis jäi nägemata väljakul.»
Kohtunikest:
«Olen täiesti veendunud selles, et kui kohtunikud hakkavad oma töösse professionaalsemalt suhtuma, siis on ka selliseid jõhkrutsemisi väljakul vähem. Tihti on just kohtunikud need, kes tekitavad mängijates negatiivseid emotsioone, mis omakorda väljendatakse inetu käitumisega väljakul. Usun, et siinkohal toetab mind ükskõik millise klubi iga mängija.
Kui me räägime I liigast või I B liigast, siis kohtunikud on ainsad inimesed väljakul, kes saavad oma töö eest tasu. See tähendab, et seda tööd tuleks teha ka korrektselt. Vabandused «ma ei märganud», «ma ei näinud» – need on lihtsalt vabandused.
Miks on nii, et mõni kohtunik suudab pingelist mängu kontrolli all hoida ja teised mitte? Miks üks äärekohtunik suudab otsustada ja vaidlusaluses olukorras edastada oma tähelepanekud ja seisukohad kohtunikuni ja teised mitte? Kui äärekohtunik räägib, et kohtunike brigaadil on kokkulepe, et äärekohtunik ei näita vigasid vaid ainult suluseisu ja palli väljumist väljaku piirest, siis millest siin üldse rääkida?»
Meeskonnast:
«Kahjuks pean konstateerima fakti, et meeskond kannatab mängijate puuduse all. Enamikul esimeses meeskonnas registreerunud poistel on veel vara mängida esiliigas. Jah, nad treenivad esimese meeskonnaga, kuid praegu veel mängivad noorte meistrivõistlustel B-klassis.
On loomulikult ka kogenud mängijaid, aga paljudel neist kaob jalgpall üha enam minevikku. Töö, pere, lapsed. Pärast teist ringi ühineb meeskonnaga hulk mängijaid, kes loomulikult tugevdavad meeskonda ja loomulikult me täidame selle hooaja ülesande ja jääme esiliigasse.»