Kindel Kalev alistas passiivse Rocki

Eilse mängu kangelane Armands Škele ja Frank Elegar üritavad Rain Veidemanilt palli varastada.

FOTO: Liis Treimann

Kalev/Cramo mängijate esimese poolaja enesekindlus ja Ro­cki pallurite algusminutite passiivsus olid otsustavad detailid, miks Eesti meistriliiga finaalseeria avamängu võit läks koduväljakul pallinud kalevlastele. 83:69 ei näita siiski meeskondade tegelikku vahet.

«Alustasime tõesti kindlalt, kuid teisel poolajal olime kuidagi närvilised. Kumbki meeskond ei andnud teisele midagi lihtsalt ning korvid tulid raske töö ja vaevaga. Mäng oli tegelikult võrdne,» sõnas Kalevi tagamees Gert Dorbek, kes tõi hea tabavuse abil oma meeskonnale 11 punkti.

Ka Kalevi peatreener, ses ametis esimest finaalseeriat tegutsev Varrak ei hakanud avamängu võidu järel lakke hüppama ega lennukaid avaldusi tegema. Pigem tõdes, et ei tundnud end mängu lõpuni päris kindlalt. «Finaalseerias on mäng alati üles-alla käinud,» tõdes ta. «Täna vedas meid käima Armands Škele, kes oli lõpuni üheks võtmemängijaks.»

Poolfinaalis Rapla vastu kahes esimeses kohtumises koguni nullile jäänud lätlasest tagamees oli eile hoopis teisest klassist, tuues 19 punkti. Rocki peatreenerile Gert Kullamäele tegi asjade selline käik mõistagi tuska ja ta nentis, et kaitses mängiti lätlase vastu valesti. Kaitses mindi teda liigselt suruma, see aga võimaldas Škelel kasutada oma peamist relva, läbimurret.

Rocki sõjaplaan nägi ette hoopis mängujuhi survestamist, kuid mängus see tegelikult ei õnnestunud. Õigemini lubati kalevlastel tihti palliga kergelt üle tulla. «Võib-olla sai meil mõni mees asjast valesti aru, kuid Kalev oli ilmselt selle vastu ka hästi valmistunud,» tõdes ta ja lisas, et mõned Ro­cki mängijad vajusid täiesti ära. «Joosep Toome oli udu kuubis, Egidijus Dimaša ei mänginud päris oma mängu, Rain Veideman polnud parimas hoos.»

Kahvatu alguse märkis ära ka tartlaste vanameistrist tsenter Vallo Allingu. Vahetusest sekkudes tegi ta vähemalt rünnakul Kalevile palju pahandust, kogudes lõpuks 12 silma. «Esimese poolaja passiivsust näitab seegi, et teenisime vaid kaks vabaviset ja needki panime mööda. Teine poolaeg oli parem, kuid kokkuvõttes oli meie mäng ikkagi pisut rabe.»

Juba platsil olles andis Allingu mõista, et sooviks saada palli rohkem korvi alla, ent tartlaste tagamehed polnud mänguvahendi sinna sokutamisel kuigi aktiivsed. «Meie mängujoonis on selline, et kui tagamehed märkavad, siis annavad palli alla, kui ei märka, siis ei anna. Võib-olla lähen mängutuhinas mõnikord palli küsimisega liiale ka. Samas pole näiteks Bamba Fall selline mees, kelle vastu peaks ründamist pelgama.»

Juba suureks vahejaks pääses Kalev juhtima 44:30 ja suutis turvalist vahet hoida neljanda veerandajani. Siis leidis Kullamäe oma käigu – ta sättis platsile lühikese, ent selle võrra kiirema ja agressiivsema koosseisu ning vahe hakkas sulama. Mõni minut enne lõppu jõuti viie punkti kaugusele, ent ei enamat.

Varrak tegi vastukäigu, pannes mängu taas kaks pikka, ja Kullamäe otsustas samuti oma meeskonnas pikkust lisada. Paraku kadus sellega agressiivsus, lisaks lasti Kalevil otsustaval hetkel noppida mitu ründelauda ja mäng oli tehtud.

Kullamäe ei soovinud laskuda taktikaliste käikude analüüsini, vaid leidis, et Kalev mängis lõpuni enesekindlalt. «Igale meie korvile oli neil vastus olemas,» tõdes ta.

Finaalseeria teine mäng peetakse homme taas Tallinnas. Kullamäe sõnul tuleb siis paremini alustada. «Finaalis ei saa niimoodi tegutseda, siin tuleb mängida esimesest minutist, eriti võõral väljakul,» lausus ta.

Tagasi üles