Arvamus: Rock vajab agressiivsust ja tarkust, Kalev peab aimama vastase muutusi

Peep Pahv

FOTO: Peeter Langovits

Kalev/Cramo ja Tartu Rocki korvpallimeeskond tunnevad teineteist läbi ja lõhki ning vastast üllatada näib olevat üsna raske. Nelja võiduni mängitavas pikas finaalseerias oleks aga sinisilmne loota vaid ühele stiilile – edu saavutamiseks tuleb leida uusi käike.

Neljapäeval peetud esimese mängu põhjal on rohkem põhjust muutustele mõtelda Rockil. Ja seegi, mida muuta, on avavaatuse taustal selgelt näha. Jättes kõrvale mõne võtmemängija kesise panuse, on Rockil vaja lahendada kaks suurt probleemi: kuidas muuta kaitse agressiivsemaks ja kuidas tõhustada lauavõitlust.

Agressiivsest kaitsest. Rocki peatreener Gert Kullamäe andis mängujärgsel pressikonverentsil selgelt mõista, et plaan nägi ette Kalevi mängujuhile Tanel Sokule surve avaldamist. Ilmselt oli selle ülesandega platsil seni kaitsespetsialistiks peetud Silver Leppik. Paraku suutis kogenud tagamees tekitada survet vaid üksikutel hetkedel, märksa rohkem aega veetis ta Sokust eemal, lubades Eesti parimal mängujuhil rahulikult oma meeskonna rünnakuid organiseerida.

Rockile oleks kasulik, kui neil õnnestuks Sokk võimalikult palju ülejäänud kalevlastest ära lõigata. Selleks tuleb teda aktiivselt katta ka pallita olukordades. Ülejäänud Kalevi tagameeste jaoks pole mängu organiseerimine tugevaim külg, Keith McLeod on aga teadupärast mängukeelu tõttu veel kahest kohtumisest eemal.

Samas ei sobi agressiivne, liialt vastasel seljas elav kaitse mitte iga kalevlase vastu. Näiteks Armands Škele puhul on see justkui lapsele kommi pakkumine. Teadupärast on Škele relv läbimurre ning kui vastane katab liiga lähedalt, on kaitsjast mööduda lihtsam. Neljapäeval eksiti aga selle tõe vastu korduvalt ning lätlane sai tänu sellele oma peo püsti panna.

Lauavõitlusest. Tegelikult oli see just esimese mängu viimaste minutite võti. Kohtumise kokkuvõttes jäi ju Rock ründelaudade arvestuses peale, kuid just murdehetkedel lasti Kalevi pikkadel võimutseda. Probleem tekkis sellest, et blokeerimise asemel üritasid tartlased lihtsalt palli järele hüpata, ent see võimaldas agressiivsetel ja pikkade kätega Kalevi tsentritel pall endale võidelda.

Ja veel üks probleem – vabavisked. Kui Rocki-sugune meeskond tabab finaalmängus vabaviskejoonel visetest alla poole, pole see normaalne. Müstiliselt halb päev oli nende leedulasest leegionäril Egidijus Dimšal, kes tabas kaheksast vabaviskest vaid kaks.

Kokkuvõtteks. Kui esimese finaalmängu eel kardeti, et Rockil tekib suuri probleeme just Kalevi pikkade pidurdamisega, siis tegelikult said Vallo Allingu ja Ivan Neljubov korralikult hakkama. Joosep Toome langes ansamblist välja.

Ilmne vahe oli hoopis tagaliinis, kus Kalev oli selgelt üle ja seda eelkõige enesekindluse arvelt. Lisaks Škele hiilgavale mängule oli hoos Gert Dorbek, oma tavapäraselt head taset näitasid Ty Abbott ja Sokk. Rock seisis vaid Justin Ingrami õlul. Erakordselt halb päev oli Rain Veidemanil, kesiseks jäi ka Kristo Saage ja Valmo Kriisa panus. Loogika ütleb, et nii kahvatult ei tohiks tartlaste tagaliin teist korda järjest tegutseda. Ja nagu paljud juba enne seeriat arvasid, peitub võti just Veidemanis ja tema teravuses.

Mõistagi ei istu ka Kalevi treenerid, käed rüpes, vaid nuputavad, milliste muutustega võib Rock täna välja tulla ja kuidas neile vastu töötada. Esimene mäng näitas, et ebamugavalt tundsid nad end siis, kui Rock mängitas lühikest koosseisu, ja ka siis, kui mängujuht Sokk pingil hinge tõmbas. 

Tagasi üles