Sõber: see medal kaalub kolme viimase aasta asjad üles

Andres Sõber embab mängujuht Reimo Tamme. Foto: Liis Treimann

«Lõpupeol on meie menüüs grillitud pull – Rapla poisid tegid selle valmis, meie sööme. Eks see ole ikka nii, et neljanda koha mehed peavad kolmanda koha omasid teenindama,» rääkis Rakvere Tarva korvpallimeeskonna peatreener Andres Sõber, näol säramas lai naeratus ja kaelas Eesti meistriliiga pronksmedal. Seeria otsustavas kolmandas mängus alistas Tarvas pooleteise tuhande pealtvaataja ees Rapla TYCO 75:57.

Pulli söömise jutuga vihjas Sõber Rapla meeskonna poolt mängude eel valmistatud õrritavatele videoklippidele. Vastutasuks riputasid Rakvere klubi poolehoidjad eile linna sümboliks oleva tarva kuju sarvede külge keskelt pooleks rebitud sildi, kus ühel peal tähed TY ja teisel CO.

Tõeline kangelane

Rapla meeskonna purustamine võttis Tarval pisut rohkem kui kolm veerandaega. Siis algatasid Juris Umbraško kaks kolmest väljakuperemeeste otsustava spurdi.

«Mul on väga uhke tunne, see medal kaalub kõik viimase kolme aasta asjad üles,» teatas Sõber. «Oleme tänavu pidanud 70 mängu… Kõvad poisid igal juhul!» Väikese koosseisuga ja pealegi põhimeeste vigastustega kimpus olnud Tarva meeskonna võtmeküsimus oligi see, kui palju jäi viimaseks heitluseks jõudu. «Ükskord ometi tegi ka korvpalliliit midagi hästi ja jättis seeria kahe viimase mängu vahele neli päeva,» lisas ta.

Kuigi eilse kohtumise silmapaistvaim tegelane oli 26 punkti toonud Brandis Raley-Ross, tõusis kangelase seisusesse hoopis Umbraško. Tõsise jalavigastuse kiuste pronksiseerias ennast säästmata võidelnud mees püsis neljanda veerandaja alguseni kuival. Kuid just kõige vajalikumal hetkel sopsas tugevalt longanud mees kaks kolmest.

«Kohtumise murehetkeks oli kindlasti Umbraško kaks kolmest,» nentis Rapla peatreener Indrek Ruut.

Teist aastat järjest Tarva särgis pronksi võitnud Umbraško jäi tagasihoidlikuks. «Tõestasin, et ka sellise jalaga on võimalik mängida. Mis ma ikka kaeblen, sõjas võideldakse ka hullemate vigastustega edasi,» sõnas ta muiates. «Mängu eel oli närv sees – peabki olema. Ja meie võit näitas, et medalite saamiseks ei piisa ainult jõumängust ja maadlusest, vaid peab oskama ka korvpalli elemente.»

Rapla astus sammu edasi

Sõber tunnistas, et pärast seeria teises kohtumises saadud kaotust oli meel must, ent järgmiste päevade jooksul muutus kõik paremaks. «Kalev Kruus kutsus mind reedel kommenteerima Euroliiga poolfinaale. Vaatasin, kuidas Messina kaotas. Hea treener, aga ikka juhtub, ja mõtlesin, et mis sa, Jorr, ikka pabistad,» rääkis ta. «Tundsin ennast mängu algusest saadik mugavalt. Loobusime kodus maa-ala kaitsest ja mängisime mees mehe vastu. Aga mis need medalid ikka – peamine on see, et rahvas oli saalis meid toetamas, oleme suutnud seda asja siin aastate jooksul hoida.»

Kuigi medal jäi saamata, polnud Ruut ülemäära masenduses. «Tulemused näitavad, et oleme võrreldes eelmise aastaga teinud sammu edasi. Samal ajal on ka Eesti liiga läinud tugevamaks ja ühtlasemaks,» sõnas Ruut. «Järelikult ei olnud veel aeg küps, et neid pronksmedaleid võtta. Loeb mentaalne ja kogemuste pool ning seekord jäi meil sellest puudu.»

Tuleviku kohta ei osanud Ruut midagi öelda: «Kõik oleneb sponsoritest, kui õnnestub raha juurde saada, siis oleks meil tugevdust vaja, kui tahame medalimängu mängida.»