Eile, Itaalia velotuuri esimese puhkepäeva hommikul, sai Tanel Kangert vedeleda kella kümneni. Täna pole seanaha vedamisest enam juttugi. Ta on taas sadulas, et Giro esimesel mägedeetapil ronida üles kahest karmist seinast. «Suur velotuur pole 21 päeva kannatamist,» filosofeerib Kangert. «Asjale tuleb läheneda teise nurga alt. Suur velotuur annab mulle 21 võimalust võita.»
Kangert lisab veel, et austab maratonijooksjaid ja triatloniste, kuid ei suuda neid mõista: «Treenida päevade kaupa selle nimel, et teha aastas kaks-kolm starti...»
Kui võidust rääkida, siis oli Kangert kaheksandal etapil, temposõidus, triumfile lähedal, puudu jäi 14 sekundit. «Kolmas koht oli ootamatu, minu jaoks ülikõva, aga hetk hiljem hakkasin juba endamisi arutama, kuhu need vajalikud sekundid kadusid. Kui startisin, olid kurvid veel märjad ning laskumisel ei saanud maksimaalset kiirust arendada. Ja finišieelne tõus oli üllatavalt järsk, rattal ei jätkunud selle jaoks käiku – ma pole mägedes pedaalides mitte kangutaja, vaid kerija tüüp. Oma viga: pidanuks ise tõusunurga üle vaatama ja käiguvahetajal teisi hammasrattaid kasutama. Aga mis siin ikka kahetseda ja kurta, läks, nagu läks.»
Kokkuvõttes on Kangert kümnes, Vincenzo Nibali, keda tal aidata tuleb, liider. Ülejäänud Astana mehi pildil väga pole. Paremuselt kolmas, Fabio Aru, kaotab juba 21 minutit, ülejäänud üle poole tunni. Ent mis hullem, peale Kangerti polnud üheksanda etapi otsustavatel hetkedel kedagi Nibalit turvamas. Astana spordidirektor Jaan Kirsipuu kahtles, kaua Kangert nõndaviisi tööd rügades vastu peab.
Kangert ei kavatsegi endale vastu rinda taguda, et oh kui kõva mees ma olen: «Paolo Tiralongo oli vahepeal haige, sõi antibiootikume, Aru külmus lihtsalt etapil ära, aga pärast puhkepäeva peaks nad juba Nibalile abiks olema. Samas teevad teised rohkemgi tööd. Keegi ei märka, kuidas mõni Astana mees etapi alguses gruppi poolsada kilomeetrit veab. Mind nähakse, kui viimastel kilomeetritel pundi ees olen. Mul särk kah teistsugune, paistab ehk rohkem silma.»
Ühel hetkel lõikab Kangert jutuajamisse vahele ja teatab, et praegune kümnes koht ei tähenda midagi: «Kohta kaitsma ma ei hakka. See, mitmendana mina Giro lõpetan, ei oma vähimatki tähtsust. Oluline, et Nibali võidaks. Mõnel lõputõusul lasen meelega jala sirgu, et oleksin järgmisel päeval värskem. Tõsi, minu tegutsemine sõltub paljuski sellest, millise ülesande meeskond mulle annab.»
Päev puhkust viib Kangerti rutiinist välja. Tavapäev Girol on üksluine: ärkad, sööd, pakid asjad, tund-kaks sõidad stardipaika, pärast finišit tund-kaks hotelli, massaaž, õhtusöök, uni ... «Ma pole selle aja jooksul teleritki lahti teinud. Õhtune eine on küllalt hilja, kella 11 paiku. Pärast seda kohe magama ei jää ja kui internet juhtub ööbimispaigas olema, viskad uudistele pilgu peale. Üldiselt on päev minuti pealt planeeritud.»
Siitmaalt on Kangerti eesmärk järgmine kuuest etapist koosnev tsükkel vastu pidada. Siis on taas puhkepäev ja sealt vaatab edasi: «Kindlasti ei ole ma hetkel elu parimas vormis, sest elu vorm tuleb kunagi tulevikus, aga jah, sedavõrd pikalt – üheksa päeva – pole ma nõnda tugev olnud. Ent nüüd ronime mägedesse ja 2600 meetri kõrgusel vunkides hakkavad mängima teised tegurid. Ülearu ma oma pead ei vaeva, võtan päeva korraga.»
Ühesõnaga, töö läheb iga päevaga raskemaks, sest Nibali peaks veel 12 etappi roosat liidrisärki kaitsma. «Liidrikoha kaitsmine kulutab kõvasti kogu meeskonna jõudu. Palju lihtsam on särki võtta, kui seda hoida.»
Ja kui endal tuleb võimalus etapp võita, siis loodab Kangert seda mitte käest lasta.
Mäed Girol järsemad kui Tour de France'il
Teist korda Itaalia velotuuril osalev Tanel Kangert tunnistab, et mäed, mida seal ületada tuleb, on piisavalt hullud. Hullemad kui Tour de France’il.
«Muudkui räägitakse Touri mägedest ...» vaeb Kangert. «Jah, mõnel sealsel etapil on kolm tõusu, kus igal tuleb ronida 25 kilomeetrit, aga mäekülje keskmine tõusunurk on viis protsenti. Giro tõusud on lühemad, 15 kilomeetrit, aga keskmine nurk kaheksa-üheksa protsenti.»
Kangerti sõnul määrab tõusunurk suuresti taktika.
«Touril ei hakka keegi mäe all ründama, aga Girol võib tõusul keegi kohe gaasi põhja suruda ja grupi ribadeks tõmmata.» PM