/nginx/o/2013/05/15/1754198t1h931d.jpg)
Postimees.ee tutvustab igal nädalal lugejale üht veidrat spordiala, mille inimese mõistus välja mõelnud. Kui eelmisel nädalal tõime teieni sumobeebide nutuvõistluse, siis sel nädalal esitleme malepoksi.
Maailma veidraima spordiala kandidaat: malepoks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenesest pole malepoksi puhul millegi enneolematuga välja tuldud, vaid ühendatud on kaks üle maailma tuntud ala: male ja poks.
Ala leiutas Hollandi kunstnik Iepe Rubingh alles 2003. aastal, kuid see on Euroopas üsna kiiresti populaarsust võitnud. Enamik võistlusi peetakse kas Londonis või Berliinis, kuid malepoksijad on üles astunud ka näiteks Los Angeleses, Tokyos, Amsterdamis ja isegi Reikjavikis.
Kahevõistluse reeglid on tegelikult lihtsad, kuid nõuavad sportlastelt võrdselt nii maleteadmisi kui poksioskusi.
Duell koosneb 11st etapist – kuuest nelja minuti pikkusest maleraundist ja viiest kolme minuti pikkusest poksiraundist.
Võistlus algab malega ning edasi vahetub raundiga ala: poks, male, poks, male jne. Võidab see, kes ükskõik kummal alal vastasele tuule alla teeb. Kui mängija A teeb mängijale B males mati, on tema võitnud ja poksima enam ei minda. Samamoodi talitataks nokaudi puhul poksiringis.
Väga oluline on siinkohal märkida, et malet mängitakse kiirmale süsteemis (kummalgi aega 12 minutit) ning kui ühel mängijal aeg otsa saab, on ta samuti kaotanud.