Kalev valitseb kodust korvpalli

Reede õhtul selgus Eesti korvpallimeister, kui tiitlikaitsja Kalev/Cramo alistas finaalseeria neljandas kohtumises Tartu Rocki 81:69 ja tuli kolmandat korda järjest meistriks.

FOTO: Margus Ansu

Neli minutit jäi korvpalli Eesti meistriliiga finaalseeria neljanda mängu lõpuni, kui Kalev/Cramo tagamees Ty Abbott tabas rünnakuaja viimasel sekundil kaheksalt meetrilt kolmese. See oli viimane nael niigi kõvasti kinni taotud Tartu Rocki kirstu. Edasine oli Kalevi poolt juba lust ja lillepidu.

«Mõnikord teevad platsi kõrvale välja pandud medalid meestele karuteene, aga meile andsid küll täna jõudu juurde. Mängisime hästi ja olime võitu väärt!» lausus Kalevi mängujuht Tanel Sokk, kes valiti finaalseeria parimaks mängijaks. «Enne finaalseeriat lootsime 4:0 võitu, aga ei oodanud, et see nii lihtsalt tuleb. Ma ei usu, et selles seerias oli mingi murdepunkt, mängisime lihtsalt paremini.»

Kalevi võit oli tõepoolest loogiline – nad olid füüsiliselt paremad, vaimselt tugevad ja enesekindlad. Eksisid need, kes ennustasid võrdsete meeskondade vahelist seeriat – need inimesed olid suures enamuses – vähemalt praegu, 2013. aasta kevadel olid Kalevi pallurid üks ühe vastu võttes tartlastest üle. Paremad oldi ka meeskonnana, ja seda nii vaimselt kui ka mänguliselt.  

Kõigest 31-aastaselt peatreenerina tiitlivõiduni jõudnud Alar Varrak kirjutas võidu enesekindluse arvele. Samas mõistis ta Rocki leeris valitsenud pingeid. «Selles meeskonnas on palju mehi, kes olid juba kahel eelmisel aastal finaalis 0:4 kaotanud. Meie muutusime aga iga võiduga enesekindlamaks,» rääkis ta. «Võitmine on nakkav, aga samamoodi on nakkav ka kaotamine. Rock pole ju tegelikult paha võistkond.»

Gert Dorbeku sõnul oli kalevlastel eile raske mängule tulla. «3:0 eduseisus oli raske kohtumiseks valmistuda, kuid lõpuks olime ikkagi väga hästi valmis,» tunnustas ta tervet meeskonda.

Kalevlased olid võidu üle küll rõõmsad, kuid kolmandat aastat järjest võidetud tiitel tähendas juba teatud rutiini ja ilmselt seepärast jäädi emotsioonides vaoshoituks. Võitu siiski tähistati – peatreener Varrak lennutati õhku ja Gert Dorbek lõikas Tartu Ülikooli spordihoone korvi küljest võrgu. Pärast võidukarika kättesaamist pritsiti aga üksteist šampusega.

Finaalide üheks kangelaseks kerkinud lätlasest tagamees Armands Škele tunnistas, et enne otsustavaid mänge polnud nad parimas vormis, kuid kõik andsid endast parima. «Meie trumbiks oli see, et me ei anna kunagi alla,» lausus Škele, kes pärast rasket haigust ja peaoperatsiooni liitus meeskonnaga alles hooaja teises pooles. «Eks ma mängisin nii, kuidas sain. Mul oli hea meel, et suutsin pärast operatsiooni mängima tulla ja treener usaldas mind. Andsin endast parima.»

Seeria viimaseks jäänud kohtumises proovis Rock lõpuks ära ka maa-ala kaitse, kuid nende esituses see erilist efekti ei andnud. Vaid korra suutsid nad sellega kalevlasi ehmatada, kuid nagu kõigis Kalevi ja Rocki kohtumistes, ei suutnud tartlased võimalikku murdemomenti ära kasutada.

Kalev dikteeris kogu kohtumist ja võttis lõpuks väga veenva võidu 81:69. Kalevi fännid skandeerisid seepeale tribüünilt «Kaksteist – null!», viidates kolme viimase aasta tulemustele.

«Kalev oli tõesti parem, just enesekindluse poolest,» tunnistas ka Rocki peatreener Gert Kullamäe.

Tagasi üles
Back