/nginx/o/2013/05/15/1757014t1hebc6.jpg)
Tartu Rocki kolmas järjestikune 0:4 kaotus Kalev/Cramole koduses korvpallifinaalis on löönud kired lõkkele paljude Tartu meeskonna fännide seas. Avaldame Postimehe toimetusse saabunud avaliku kirja, kus üks Rocki poolehoidja käib välja oma arvamuse viimastel aastatel klubis toimunu kohta.
Quo vadis, Tartu Rock?
Soosikuna finaalseeriat alustanud kalevlased olid närtsinud nii kaitses kui rünnakul. «Vastased tegid kõike mõnuga, meie liikusime nagu sunnitöölised,» sõnas Kalevi snaiper Gert Kullamäe. «Oleme väsinud. See ei ole vabandus, vaid kaotuse põhipõhjus. Küsimus ei saa olla pallurite oskustes. Ühe kuuga ei muutu üks klubi teisest nii palju paremaks.»
Nii rääkis Kalevi snaiper Gert Kullamäe 19. mail aastal 2000. Eelnevalt oli Tartu Delta Kalevit finaalseerias kuivalt nüpeldanud ja üle väga pika aja säras Tartu Eesti korvpallitaevas. Emotsioon oli võimas, keegi ei oodanud Tartult midagi, kogu saavutatu oli puhas boonus. 17. mail aastal 2013 räägib Gert Kullamäe umbes sama juttu, olles Tartu loots, ainult mehe enda roll ja eelkõige ootused Tartu esindusklubi suhtes on 13 aastaga totaalselt muutnud.
Põhiline erinevus tolle ja praeguse aja vahel ongi see, et kui aastal 2000 ei olnud keegi pettunud, kui Tartu kaotas, peaasi, et meeste silmis oli säde ja võit oli puhas boonus, mis ajas rahva metsikuks. Ega asjata hüütud Tartu koduväljakut lõvikoopaks.
Möödusid mõned aastad ja Rockist sai klubi, kelle fännide jaoks oli võit iseenesest mõistetav, kaotus aga valmistas suurt pettumust.
Tõsi, viimase 13 aastaga kokku on rõõmuhetki olnud rohkem, kuid viimased 3 aastat ei ole rõõmustamiseks olnud pea ainsatki põhjust. Põrutud on igas sarjas, millest osa võetud. Fännina mäletan, et ka 2009. aastal kaotas Rock Kalevile finaalis 2:4, kuid mängupilt ja meeste suhtumine olid hoopis teised. Kirss tordil oli muidugi Tanoka Beardi viimase sekundi kolmene BBL veerandfinaalis sellesama igipõlise rivaali Cramo vastu. Viimane rõõmuhetk pärineb 2010 kevadest, mil tuldi Eesti meistriks.
Mis on ikkagi juhtunud Rockiga viimasel kolmel aastal? Nali naljaks aga paljud on tagantjärgi öelnud, et pärast seda, kui Tein 2010 aasta kevadel ketsid varna riputas, ei ole Rock komplekteerimisel suutnud leida niivõrd hea platsinägemisvõimega ja liidriomadustega pallurit kui oli Tein.
Ei pea olema korvpallispetsialist, saamaks aru, et asjad hakkasid muutuma – ja kahjuks mitte paremuse poole – Riho Illaku taandumise ja Andres Liinati pildile tulekuga. Tõsi, 2010 toodi küll meistritiitel koju, kuid poolfinaalis võideti vigastustest räsitud Kalev/Cramot viies mängus ja finaalis Rakvere Tarvast kuues mängus.
Aga miks siis ikkagi ei ole asjad nii nagu 4-5 aastat tagasi? Ambitsioone ja eesmärke ju on. Isiklikult arvan, et üldisemalt on tegu vales lähenemises (klubi juhtkonna poolt) Rockile kui klubile üldiselt. Juhtkond peaks esitama kõigepealt kõige tähtsama küsimuse. Kellele on klubi Tartu Ülikool /Rock loodud, kellele korvpalli mängitakse? Korvpalli mängitakse publikule, publikule ja veelkord publikule!
Publiku huvi on see, mis meelitab sponsorid ligi, publiku huvi on see, mis aitab klubil müüa fännikaupu, täita eelarvet piletitulust tuleva rahaga ja mis kõige tähtsam, aidata meeskonnal hea fiilinguga mängida. Ei tea ühtegi tiimi, kellele meeldiks tühjas saalis või passiivse publiku ees mängida. Nagu loo alguses kirjutasin, ei ole enam aasta 2000 ja Rocki fännide jaoks ei ole enam oma lemmikmeeskonna võit boonus, vaid loomulik nähtus.
Viimasel kolmel aastal on aga meeskonnal toimunud taandareng, totaalne taandareng. Ma ei tea, kuidas teiste fännidega lood on, kuid minus tekitas kolmas järjestikune 0-4 totaalset viha. Viha just valikutes, mida klubi on teinud ja mille tulemus see kolmekordne 0-4 tegelikult on (aastatagusest eurosarjast loobumisest ma siinkohal ei hakka rääkimagi). Eelkõige on vigu tehtud komplekteerimises. Nii mängijate kui kohati tundub, et ka treenerite koha pealt.
Võtame näitena äsja läbisaanud hooaja. Rock mängis eurosarja, väga tore! Leegionäridena võeti meeskonda 3 mängijat, kellest vaid Ingram õigustas ennast. (Dimša näiteks oli äsja lõppenud finaalseerias totaalne null). Eestlastest jäeti meeskonda juba teada-tuntud tegijad, kellelt mõne erandiga välja arvata, mingit plahvatuslikku arengut on raske loota. Tuleb tõdeda, et eestlaste hulgas mängib Rockis 2-3 meest, kellega «suurt» mängu enam ei mängi ja kelle Jaak Salumetski «Maks ja Mooritsasse» kupataks.
Sellise koosseisuga ei õigusta ennast mingil juhul Gert Kullamäe idee, mängitada kõiki 12 meest. Tõsi, ka euroliigas on näiteid, kus treener mängitab regulaarselt 12 meest, kuid seal on meeste tase ühtlasem ja kõrgem. Sellel hooajal oli eriti hästi näha, kui Kullamäe Ingrami välja võttis ja Kriisa asemele pani, läks mäng täiesti rütmist välja ja totaalselt ümmarguseks ja aeglaseks.
Sama asi oli, kui Veidemani asemel pandi mängu Leppik. Kadus teravus ja ei tulnud punkte ka kaugelt. Kalev/Cramo aga ei kaotanud vahetustega absoluutselt mitte midagi. Igale positsioonile oli võrdne mees olemas, kes tuli ja pani. Ja täpselt sama probleem on olnud Rockis tegelikult viimased 3 aastat. Kullamäe võib iga kaotusega lõppenud mängu järel öelda, et asi oli pallikaotustes, passiivses rünnakus või kaitses, kuid see ei oma mingit tähtsust, mille taha konkreetne mäng jäi. Kokkuvõttes on asi tasemevahes.
Juba 3 aastat ei ole suutnud Rock komplekteerida sisuliselt sama eelarve juures mis Cramol konkurentsivõimelist meeskonda. Juba kolmandat aastat järjest on Rocki vormikõver, mis sügisel näitas positiivseid ilminguid, kukkunud kevadeks täiesti sohu (vastupidiselt näiteks Cramole). Saan aru, et Cramo komplekteeriti VTB jaoks, kuid ka Rock komplekteeriti ju eurosarja jaoks.
Sisuliselt olid ju sihid ja liigad ka 4-5 aastat tagasi samad, aga komplekteeritus oli toona laitmatu. Ei hoitud meeskonnas mehi, kes juba aastaid seal mugavustsoonis istunud.
Gert Kullamäe mulle isiklikult persoonina väga meeldib. Tema kirg korvpalli vastu on super, kuid lõppenud hooaja põhjal tundub mulle, et ta sai tippklubi peatreeneriks liiga vara. Vitsad tulnuks peatreenerina saada kraad madalamal tasemel. Nagu terve jutu vältel väitnud olen, siis Rockis väga eksimisruumi pole. Fännid tahavad tulemust ja tahavad seda kohe!
Fännide jaoks löök allapoole vööd oli muidugi pärast kolmandat korda 0-4 saadud kaotust poetatud sõnum, et järgmisel hooajal väheneb Rocki eelarve veelgi. Kuidas saab sellist asja öelda järgmise hooaja kohta eelmise hooaja lõpus? Saan aru, et mõni sponsor kukub tagant ära (mis selliste tulemuste taustal ei ole ime), kuid kas inimesed ei saaks teha tööd selle nimel, et leida uusi sponsoreid, uusi vahendeid, hoidmaks eelarvet vähemalt samal tasemel ja tippkorvpalli Tartus elus?
Kas selline sõnum antakse fännidele järgmiseks hooajaks pärast kolmandat 0-4 kaotust, et järgmisel aastal ei ole teil põhjust sedagi loota? Ma ütlen välja otse, härrad otsustajad. Kui te niimoodi jätkate, on varsti saal terve hooaja vältel inimestest hõre. Fännid kannatavad taandarengut 2-3 aastat, kuid neljas aasta oleks liiast. Härrad otsustajad, hetkel on pall teie väljakupoolel.
Lugupidamisega,
Lauri Peeters
Tartu korvpallimeeskonna austaja aastast 1998