Varrak raskustest, kriitikast ja võidust

Hooaja jooksul hakkasid Kalev/Cramo mängijad oma peatreenerit Alar Varrakut usaldama. Foto: Peeter Langovits

Pärast seda kui novembri lõpus ootamatult Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreeneriks saanud Alar Varrak tõi meeskonna sügavast kriisist välja ja viis klubi kolmanda järjestikuse Eesti meistri tiitlini, oleks justkui kohatu tõstatada küsimust, kas 31-aastane mees võiks jätkata Eesti korvpalli esindusmeeskonna eesotsas ka järgmisel hooajal. Reedel võitjana triumfeerinud Varrak ei osanud aga tuleviku kohta veel midagi ütelda, pärast jõule pole ametlikult abitreeneri lepingu sõlminud mees sellel teemal klubi omanikega rääkinud. 

«Ma ei ole kunagi eitanud, et tahan saada peatreeneriks. Möödunud suvel Kaleviga kolmeks aastaks lepingut sõlmides ütlesin välja, et pärast nende aastate möödumist ma abitreenerina ei jätka,» rääkis Varrak. «Nüüd on omanike otsustada, kas jätta peatreeneri koht mulle või tuleb mul veel mõne tugeva peatreeneri kõrval õppida.»  

Väga noorelt mängijakarjääri treeneritöö vastu vahetanud Varrak nentis, et on elus kogenud palju õnne. Ta on töötanud koos Tiit Soku, Martin Müürsepa, Aivar Kuusmaa ja Nenad Vuciniciga. «Nende kõikide mõttemaailm ja korvpallist arusaamine on selle ala absoluutne tipp,» sõnas ta.

Alar Varrak, hooaja murdehetkede meenutamiseks peame minema ajas viis kuud tagasi. Pärast Eesti karikavõistluste poolfinaalis Tarvalt saadud kaotust olid nii nutuse näoga, nagu ma pole sind näinud kunagi varem ega ka hiljem. Olid olnud napilt kuu peatreener, kas kartsid oma koha pärast?

Meeldiv see hetk polnud, olime koos abitreener Martin Müürsepaga hommikuni hotellitoas üleval ja seejärel tegime koosoleku, kus käis päris kõva andmine. Tagantjärele võib öelda, et see kaotus võis meile kasuks tulla. Töises meeleolus peetud jutuajamisel lasime kõigil arvamust avaldada. Mõnede ütlused tulid üllatusena – nii positiivselt kui ka negatiivselt.

Tol hetkel ei mõelnud ma isiklikult enda peale, kuid tagantjärele mõeldes olnuks mul peatreeneri vahetuse järel väga raske end uuesti tõestada.

Pärast seda paljuräägitud poolfinaali ütles üks Eesti tituleeritumaid treenerid, et pole hullu, teil polegi sel hooajal varianti, mõnel aastal ei satu head asjad kokku ja see tuleb lihtsalt ära kannatada. See ütlus kajastas paljuski seda, mida meist sellel hetkel arvati – oleme lollid ja saatke mehed minema … Aga tulime sellest välja.

Eesti meistriliiga finaalseerias hakkas silma Kalevi mängijate tohutu enesekindlus. Mõistagi sõltub selle ilmnemine vastasest, kuid hooaja jooksul Balti liigas ja Ühisliigas ei näinud me selliseid kalevlasi kunagi.

See kõik võib tunduda vabanduste otsimisena, kuid meil oli palju vigastusi ja ühel perioodil saime mängida vaid seitsme mehega. Lisaks veel treenerivahetus ja ka mõnede mängijate rolli muutumine.

Kaksiktornideks kutsutud Bamba Falli ja Frank Elegari koostöö ei sujunud sugugi algusest peale – nende koos mängitamise juures on miinused ja see halvab ka teisi mehi. Asjade paikaloksumine võttis aega. Oleks väga kurb, kui näiteks Ühisliiga tee katkeks, sest näen, et oleme võimelised veel paremaks muutuma. Pärast mängu peetud eravestlusteski ütlesid mitmed vastaste treenerid, et tegime väga hea mängu.

Kõik nõuab aega ja ka õnne. Vaata, kuidas Riia VEF mängis eurosarjas ja Ühisliigas jõudis isegi veerandfinaali. Neilgi ei käinud see niisama nipsust, vaid iga aastaga mindi natuke paremaks.

Meeskonna mängima panemisel sõltub palju sellest, kuidas treener suudab leida igale mängijale kõige paremini sobiva rolli.

Iga muutus on problemaatiline ja asjad ei käi lihtsalt. Novembris peatreeneri kohalt lahkunud Aivar Kuusmaa sai hirmsa kriitika osaliseks, aga tegelikult ei teinud ta halba tööd. Ta jätkas oma eelmiste aastate stiili, kuid selle koosseisu puhul see ei toiminud. Ta tuli ju Kalevi peatreeneriks siis, kui klubi oli igas mõttes kehvas seisus, ja suutis Kalevi konkurentsi tagasi tuua.

Kuusmaa lahkumise järel nõudsin koos abitreener Martin Müürsepaga lihtsalt vabamat mängu, kuid mängude graafik oli tihe ja palju asju käis jutu järgi, proovimiseks polnud eriti aega. Eesti karikavõistluste poolfinaali eel tekkis juba positiivne tunne, kuid Tarvalt saadud kaotus sundis tegema uusi ja veel kardinaalsemaid muutusi. Õnneks tulid jõulud ja aastavahetus, kus meil oli kaks nädalat aega.

Treeningutel muutusid asjad kaitse kasuks ja meeste mänguaeg hakkas sõltuma kaitsemängust, mitte punktidest. Kasutasin ühe teise treeneri öeldud lauset: raha saate selle eest, palju te viskate punkte, mänguminuteid aga selle järgi, kuidas mängite kaitses.  

Pole kahtlust, et sellised muutused tekitasid meeskonnas uusi pingeid.

Aga mis teha, pidime ju riskima. Kui oleksime kogu aeg kehvasti mänginud, polnuks ka hea. Kõik hoidsid suu kinni. Meeskondades on mõnikord olnud ka suuremaid sisemisi konflikte kui meil. Selles kõiges polnud midagi erakordset, mida ei juhtuks igal hooajal.

Kas peatreeneriks saades olid sul edu toonud ideed juba peas olemas või tekkisid need alles töö käigus?

Kuna klubi juhtidelt võis iga hetk tulla uus otsus, ei hakanud me Müürsepaga kohe suuri muudatusi tegema ja leppisime kokku, et ei hakka mängupilti väga sassi lööma. Juhul kui oleks toodud taas uus treener, löönuks see omakorda süsteemid sassi ja lõpuks olnuks me aprillis sellises seisus, nagu tavaliselt sügiseti. Kriitikat oli ju palju, aga suur tänu Müürsepale, kes mind toetas, ja ka klubi juhtidele, sest peatreenerit vahetada olnuks väga lihtne. Usun, et nad tegid õige otsuse, mängupilt sai ju enam-vähem paika.

Oled korduvalt rõhutanud Martin Müürsepa suurt rolli. Kuidas teil koostöös muutuste tegemine käis?

Müürsepata oleksin ma ilmselt emotsionaalselt kokku kukkunud. Mõnel perioodil olen temaga rohkem koos kui oma naisega – võib öelda, et nädalas magasin neli ööd Müürsepa kõrval ja kolm ööd oma naisega. Abitreeneritena elasime reisidel ühes toas ja kui ma sain peatreeneriks, ütlesin klubile kohe, et seda ei hakka muutma. Koos olles räägid asjadest ja sellest tekkiski muutuste protsess. Korvpallist arusaamine on meil sarnane ja ta toetas mind ning rasketel hetkedel julgustas oma asjadele kindlaks jääma.

Hooaja lõpp näitas, et meeskond võttis teie pakutu omaks.

Kui mängijad tunnevad sisemiselt, et asi on parem ja võidud tulevad, hakkavad nad ka uskuma. Tunnetasin, kuidas mängijate usaldus meie otsuste ja stiili suhtes kasvas. Meil oli perioode, kui mõni Serbiast pärit treener oleks hulluks läinud ja pooled mehed minema saatnud, kuid meie püüdsime jääda igas olukorras positiivseks ega hakanud niisama kisama. Alati selline taktika ei toimi, vahepeal peab treener olema nõme vend ja paras jobu.

Kas sinus on jobusust piisavalt?

See tuleb aastatega, aga kui olukord nõuab, siis peab selline olema. Meile kõigile meeldib end võrrelda tippudega ja Müürsepp meenutas oma treener Dušan Ivkovici, kes polevat sugugi alati karjunud ainult siis, kui midagi valesti, vaid ka profülaktika mõttes.

Oled treenerina elanud üle raskeid aegu, kuid su peas ei paista ühtegi halli karva.

Saime tuld igalt poolt – nii meediast kui ka kommentaatorite käest. Pole just meeldiv, kui sind pidevalt tambitakse, ning loomulikult elasin seda läbi. Ma pole mingi apaatne vend ega toru, keda üldse ei huvita, mida räägitakse. Küsimus on lihtsalt väljanäitamises – ma ei läinud kuhugi töinama. Unetuid öid oli palju.

Pingeid maandades jõid end mõnikord täis?

Tuli sedagi ette, aga selleks polnud väga palju aega. Kuid ma ei salga, et olen seda teinud … Ükskord oli seepärast isegi halb moment. Kindlasti pole aga nii, et iga nädal tõmbad end lampi.

Kuidas su abikaasa peatreeneri tööga kaasnenud uutele pingetele reageeris?

Kodust ära olin ju sama palju kui abitreenerina töötades. Abitreenerina tuli pärast kaotust uni kella ühe või kahe ajal, aga peatreenerina nelja või viie paiku hommikul. Eks naine nägi seda ja oli ka halbu hetki, aga kokkuvõttes saan öelda: super, et toetati. Naine ütles, et pole hullu: kui tunned, et teed õiget asja, pane edasi.

Kalevi kolmas järjestikune meistritiitel on küll tore, kuid hooaja kokkuvõttes pole midagi muutunud – Balti liigas ja Ühisliigas jäid eesmärgid täitmata.

Tegelikult saab seda vaadata mitmeti. Ühisliigas oleme muutunud iga aastaga konkurentsivõimelisemaks – võitusid on rohkem ja skooriliselt vaadates pusisime kõikidega lõpuni välja. Loomulikult tahtsime Balti liigas jõuda finaali, kuid … Olen tagantjärele mõelnud ja analüüsinud otsustavat kohtumist Ventspilsiga – nad tegid tõesti hea mängu ja sellel päeval olid nad meist kindlalt üle.

Mis kasu on Eesti korvpallile Kalevist ja Ühisliigast, kui Eesti koondis saab suvel sealt vaid kaks karastunud meest?

See pole päris nii. Näiteks Gregor Arbet sai tänavu hooaja keskel Kreekasse just tänu sellele, kuidas ta kattis Ühisliigas Azovmaši vastu mängides Lynn Greeri. Me ei teinud tema minekule ühtegi takistust. Koondises kannavadki põhiraskust need, kes mängivad välismaal või Kalevis. Kui osa mehi on väljas, siis Kalevisse lihtsalt ei jagu omi tippe. Hooaja eel soovisime endale Siim-Sander Venet, aga ta ei tulnud, Joosep Toome läks Tartusse, Rain Veidemanil oli samuti Tartuga kehtiv leping, Reinar Hallik tahtis jääda välismaale, Kristjan Kanguri ja Janar Taltsi palkamiseks pole meil võimalusi.

Kalevi eesmärk peaks olema koondise vaatevälja kuuluvate mängijate enda juurde meelitamine.  

Teatud arv välismängijaid jääb igal juhul. Eesmärk võikski olla selline, et Kalevil on neli välismaalast ja juurde tuua noori eestlasi – Erik Keedus, Janar Soo … Aga vaadata tuleks ka veel noorema põlvkonna poole, kuhu kuuluvad Kristo Mangelsoo, Martin Jurtom, Tiit Talumaa. Nad on kõik huvitavad tüübid, aga me ei taha hakata ülepakkumist korraldama.

------------------------------------------------------------------

Alar Varrak Kalevi mängijatest

Kaksiktornid Frank Elegar ja Bamba Fall

Elegariga oli meil talvel päris kõva konflikt, aga pärast seda hakkas ta mängima. Ta teadis, et kui teeb, mida nõutakse, saab ta palju rohkem mänguaega. Enne seda oli Elagar ju Falli vahetusmees. Müstiline on seegi, milline loom tegelikult Elegaris pulbitses. Tegelikult on võimalik Falli ja Elegari panna ka paremini mängima, selle jaoks on spetsiaalsed drillid, kuid see võtab aega. Kindlasti tuleb nad panna omavahel paremini liikuma.

Gary Wilkinson

Ta on tulnud kohast, kus joostakse edasi-tagasi. Kaitsemäng pole tema tugevaim külg ja ta teadis, et hakkab seepärast mänguaega kaotama. Trennis kuulas ta alati tähelepanelikult ja lõpuks oli juba parem. Oleks Wilkinson kaitses selline mees nagu rünnakul, näeksime teda telekast.  

Armands Škele ja Gert Dorbek

Kahe pika mängitamine mõjutas Škelet kõige enam. Ta on hingelt punktide viskaja, kuid pikkadega koos mängides polnud tal ruumi läbiminekuteks. Palju paremini sobis talle koos Wilkinsoniga mängimine, üks sai läbi minna ja teine visata. Alguses ma seda ei tajunud, saime asja selgeks alles pärast analüüsi. Kui Škele ei saa punkte visata, jääb tema osa väikeseks. Täpselt sama jutt puudutab Gert Dorbekut, kuid tema hooaega segas ka põlvevigastus ja operatsioon. Kui Dorbek lõpuks tagasi tuli, oli juba Indrek Kajupank ees.

Tanel Sokk

Hooaja jooksul tema mänguminutid kasvasid ja numbrid muutusid ka paremaks. Paraku vaevasid teda vigastused. Keegi ei kahtle tema mänguoskustes, kuid ta peab olema terve ja füüsiliselt heas vormis. Sellisel juhul polegi vaja siia mängujuhi kohale kedagi tuua. Teine variant on see, et sellisel juhul ta ei mängikski enam siin.

Indrek Kajupank

Gabariitidelt on ta võrreldav Euroopas mängivate number kolmedega. Ta katab hästi korvi alla murdvaid mehi, näiteks Rain Veideman ei visanud finaalseerias tema vastu ühtegi punkti. Lisaks käib ta lauas ja jookseb kiirrünnakusse, ta ei mõtle oma punktide peale, vaid teeb seda, mida treener tahab. Mängu alustamiseks sobis ta väga hästi, sest tähtis oli see, et vastaste viskajad ei saaks kohe oma rütmi kätte. Oleksin pidanud teda tegelikult rohkem kasutama.

Kristo Mangelsoo

Tegelikult tegi ta superaasta ja teab seda isegi. Üle mitme aasta on ta püsinud terve ja kehaliselt kõvasti arenenud. Hooaja lõpuks jõudis ta seisu, kus tekkis küsimus, miks ta ei saa mängida, aga selleks hetkeks oli rong läinud ja raske oli midagi muuta. Uuel hooajal peab hakkama teda mängitama.