L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti Nürburgringi-meeskond: tehnika töötas ja meil oli õnne

Kristjan Jaak Kangur
, spordireporter
Eesti Nürburgringi-meeskond: tehnika töötas ja meil oli õnne
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti Nürburgringi meeskond. Taga (vasakult) Roul Liidemann, Keijo Kaasik, Erki Koldits ja Peep Pihotalo, esiplaanil sakslasest tiimiomanik Ralf Wagner.
Eesti Nürburgringi meeskond. Taga (vasakult) Roul Liidemann, Keijo Kaasik, Erki Koldits ja Peep Pihotalo, esiplaanil sakslasest tiimiomanik Ralf Wagner. Foto: Erakogu

18.-19. mail peetud Nürburgringi 24 tunni sõidu lõpetas Eesti meeskond Keijo Kaasik, Erki Koldits, Roul Liidemann ja Peep Pihotalo oma klassi kolmanda ja absoluutarvestuse täpsustatud ja lõplikel andmetel 111. kohaga.

Teisipäeva õhtul koju saabunud sõitjad jagasid numbrite ja faktide kõrvale pressiteate vahendusel ka oma emotsioone. Võistlus kujunes oodatust raskemaks, sest vihma ja udu tõttu katkestati sõit pühapäeva õhtul kell 22.45. Jätkati alles hommikul kell 8, nii et 24 tunni asemel oldi rajal tegelikult alla 15 tunni. Õnneks sattus kõige hullemates oludes roolis olema tiimi kogenuim piloot Peep Pihotalo. Kuidas olukord sõitja silme läbi paistis?

Peep Pihotalo: «Auto nurgatuled olid ainsad, mis andsid tagasisidet ehk valgustasid kurvides äärekive. Sirgel oli keerulisem, sest seal pole äärekive ja valgeid jooni ka näha ei olnud, sõitsin usu peale. Muidu saime peasirgel kiiruseks umbes 210 km/h, vihmas ja udus tulin oma 50-60 km/h sellest alla. Aga 150 on ka suur kiirus, kui muru peale satud. See oligi kõige raskem moment. Mitte sõitmine, vaid teadmine, et on alles õhtu ja me oleme juba täiesti võimete piiril. Kuidas niimoodi hommikuni vastu pidada? Õnneks osutusid olud kõigile vastuvõtmatuteks ja sõit peatati.»

Hommikul istus eestlastest esimesena rooli Keijo Kaasik. Mis tunded teda valdasid? «Kui sõit peatati, oli selge, et lähema paari tunni jooksul ei toimu midagi,­» lausus Kaasik. «Mõtlesin, et säästan energiat ja viskan pikali. Jäingi magama, ärkasin kella kolme paiku. Kuulan – vaikus, ainult raju vihm taob vastu haagiselamu katust. Keerasin teise külje ja magasin edasi. Kell oli 6.45, kui Peep mind üles ajas. 45 minutit hiljem istusin juba autos, kiiver peas ja rihmad kinni, valmis startima. Kontrast oli ikka päris tugev, sisuliselt jooksin voodist otse autosse.»

Eesti tiimi auto ehitasid mehaanikud Eiki Lill ja Jörgen Pukk, kasutades toorikuna Peep Pihotalo BMW 325 Cup-klassi masinat. Sisuliselt ehitati uus auto, ainult kere jäi vana. See õigustas end, tehnika pidas vastu.

Peep Pihotalo: «Eiki ja Jörgen ehitasid masina ühes Viimsi garaažis valmis, ilma et oleks enne lähedalt näinud ühtki ööpäevasõiduks mõeldud autot. Ehitatud sai nii hästi, kui oskused-tarkused lubasid ja tuli välja, et sellest piisas. Tehnilised probleemid olid meil tühised. Näiteks vahetasime enne sõitu aku välja, aga uus aku oli praak – see pole probleem, vaid ebaõnn.»

Roul Liidemann: «Ütlesin enne sõitu, et paneme uued kojamehed peale, aga see jäi millegipärast tegemata. Mina olin parasjagu rajal, kui kojamehed jäid teineteise külge kinni ja juhipoolne hari murdus pooleks. Väljas oli juba pime ja tulin ring ettenähtust varem boksi, ei saanud rohkem riskida. Õnneks oli meil varu olemas ja edaspidi muret polnud.»

Võistlusel auto jooksutamiseks kasutati saksa tiimi Ralf Wagner Motorsport abi. Kuidas koostöö sujus? «Kui minna sinna saksa keelt oskamata ja midagi teadmata, oleks olnud palju lisakoormust,» nentis Pihotalo. «Nemad on seal tegutsenud aastakümneid ja nende panus oli igal juhul oluline. See on väike tagasihoidlik tiim, tiimipealik teeb ise kõike alates võistlusstrateegia kokkupanekust kuni nõudepesuni. Tiimipealiku naine tegi süüa ja mees pesi pärast nõud ära!»

Plaan nägi ette riskivaba sõitu, kui üks ärev moment siiski tekkis, kui Roul Liidemann jõudis järele klassis kolmandat kohta hoidnud Mercedesele ja sellest möödus. Ehk nagu ta ise pärast boksis tiimikaaslastele ütles: «Nägin seda mersut ja mõtlesin, et no s*tta, seda ma sinna ei jäta!» Lõpus kaotas Mercedes kahe ringiga.

«Muidu seal lihtsalt sõidad, pole mingit võidusõitu,» kirjeldas Liidemann. «Aga kui ma seda Mercedest nägin, mis oli ju meie ainus vahetu konkurent, tekkis sihuke sportlik moment. Muidu ei saa seal üldse aru, kus sa liigud, aga siis lõi mul küll kohe keema.»

Kas väsimus liiga ei hakanud tegema, eriti sõidu lõpus? Erki Koldits: «Umbes neli tundi enne finišit oli näha, et hakati järjest rohkem eksima. Keskeltläbi iga 15 minuti järel näidati TVs, kuidas keegi lihtsalt jätab kurvi minnes pidurdamata ja sõidab välja. See tegi väga valvsaks, ise sõidad ja mõtled: «Kurv – pidurda! Kurv – pidurda! Kurv – pidurda!» Aga muidu läks viimane ots lihtsalt, ju me olime öösel korralikult maganud.»

Suur eesmärk Nürburgringi 24 tunni sõidul finišisse jõuda sai esimesel katsel täidetud. Mis saab edasi? «Praegu on mõnus rahulolutunne, aga edasiseks konkreetseid plaane pole. See oli tegelikult sihtotstarbeline ühekordne projekt, nüüd saame nautida varakult lõppenud hooaega,» lausus Pihotalo.

«Paar VLNi sõitu Nürburgringil on ikka plaanis. Kuna meil jäi auto kogemata terveks, peaks teda veel sihipäraselt kasutama. Selle plaani teeme millalgi suvel teoks,» lausus Koldits. Pihotalo lisas: «Ma ütleks nii, et kõik meie sõitjad võtavad kindlasti edaspidigi autospordivõistlustest osa. Aga millal see juhtub, millise autoga ja millisel võistlusel, on täiesti lahtine.»

Märksõnad
Tagasi üles