Vigastusi trotsinud piigade läbi raskuste tagasitulek

Võistlusrajale naasnud Kaire Leibak lõpetas kaugushüppe neljanda kohaga. Foto: Margus Ansu

 Koduse kergejõustikuhooaja esimese suurema võistluse parimate tulemuste eest hoolitsesid Usbeki ja Läti külalised.

«Tunnen veidike hirmu, et mida teised minust võistluse ajal mõtlevad. See on päris keeruline olukord,» rääkis 2006. aastal kolmikhüppes juunioride maailmameistriks kroonitud ja kaks aastat hiljem Pekingi olümpial lõppvõistlusele jõudnud Kaire Leibak. Nädalapäevad tagasi 25. sünnipäeva tähistanud piiga, kes möödunud sügisel alustas vahepeal peaaegu katkenud karjääri sisuliselt nullist.

Kaks viimast hooaega on Leibaku jaoks möödunud nagu halb unenägu. Selle aja sisse on mahtunud vigastused, USAsse treenima asumine, uued vigastused, operatsioon ja lõpuks kodusesse Tartusse naasmine. Linna, kus ta enese sõnul tunneb end mugavalt ja kus treeningukaaslased, eesotsas kunagise klassiõe Maris Mägiga, on väga sõbralikud ja toetavad. Anne ja Taivo Mägi grupis harjutav Leibak hüppas eile Gustav Sule mälestusvõistlustel kaugust 5.71 ja sai 4. koha.

Lisaks 6.72 hüpanud lätlannale Lauma Grivale jäi ta alla ka kahele kodusele rivaalile. Oma isiklikule rekordile jäi ta alla 69 sentimeetrit. Selline tulemus muutis Leibaku tuju korraks pahaks. Hooaja avavõistlusel oli ta hüpanud eilsest kaks sentimeetrit rohkem, kuid oma viimase aja tegemistest rääkides ilmus ta näole juba aastate tagant tuttav naeratus.

«Võtan asja nii, et hooaja avavõistluse tulemus on praegune rekord ja igal järgmisel jõuproovil püüan seda parandada. Täna ei õnnestunud. Paneksin nagu puslet kokku, kuid 20 tükki on puudu,» nentis Leibak. «Jõuaksin ma hooaja lõpuks kuue meetrini, oleks hoopis lihtsam sügisel uut ettevalmistust alustada.»

2008. aastal võidetud Eesti parima noorsportlase tiitliga kaasnenud stipendiumit makstakse Leibakule tänavu aasta lõpuni ja see on võimaldanud tal ka sportimist jätkata. Rahalist olukorda aitab parandada ka töö massöörina.

«Kõik see võtab väga palju energiat. Kui ma harjutan kaks korda päevas, ei võta ma üle kahe massaaži,» sõnas Leibak. «Töö on hea, sest ma pole enam olukorras, kus spordiga lõpetades oleks mu elu läbi. Võtan üldse sporti varasemast natuke kergemalt, arvan, et see tuleb kasuks. Olen sportlasena jõudnud sellisele tasemele, et saan ka ise aru, kuidas mingid asjad mulle mõjuvad.»

Leibaku tegelik armastus on kolmikhüpe ja hinges sooviks ta seda proovida, ent seni ei ole ta julgenud sellist sammu astuda. «Kolmikhüpe on ohtlik ala. Kui ma peaksin end taas vigastama, jääks hooaeg taas vahele. Pärast selliseid vigastusi on vaimselt väga raske kolmikut proovida, enne pean kaugust hüppama,» rääkis ta. «Võib-olla hooaja lõpus… Aga kas ma ka siis julgeksin seda teha täishooga – vaevalt. Pigem prooviksin poole hooga.»

Seni aga kavatseb Leibak jätkata treenimist ja kohalikel väiksematel võistlustel osalemist. «Minu jaoks on isegi hea, et tänavu pole Kuldliigat, saan mujal rahulikult proovida. Aga päris publikuta pole ka hea, natuke kaasaelamist tuleb kasuks. Siingi võttis publik mind hästi vastu, oleksin pidanud neid selle eest tänama, aga tulemuse pärast oli tuju natuke paha,» tunnistas ta.

Eilne võistlus pakkus teisegi tagasituleku. Samuti kaks hooaega vigastustega kimpus olnud ja talvisel hooajal esimesed võistluskatsetused teinud Grete Udras hüppas kõrgust 1.86. Juba homme proovib ta paremat tulemust Riias toimuval võistlusel. «Siin oli eelvõistlus, Riias aga finaal,» lausus Udras naerdes ja ilmselgelt suurvõistluste rütmile viidates. Eesmärgid ongi tal kõrged: «Tahan jõuda Moskva MMile. Kodune konkurents pääsme eest on küll tugev, kuid viletsama tulemusega polekski mõtet sinna sõita.»

Udras kinnitas, et tervis on lubanud korralikult harjutada, kuid sarnaselt Leibakuga maitseb temagi tööinimese leiba ja see ei võimalda tal treenida rohkem kui üks kord päevas. Õhtuti peab ta olema jõusaalis, kus juhendab personaal- ja rühmatreeninguid. Töö eest saadava palgata poleks sportimine mõeldav.

«Treeninglaagri teenisin endale ise välja, kuid pean tänama ka Audentese klubi, kes on võimaldanud mulle treeningutingimused. Pean tänama ka jalga ravinud doktor Madis Rahu, taastavate harjutustega treeninguplaani koostanud Remigija Nazarovienėt ja füsioterapeut Lauri Rannamad.»

Rannama teeneid vajaks Udras veelgi, raskete treeningute tõttu on selg pinges, kuid taas saab takistuseks raha, õigemini selle nappus. Alla ei kavatse ta aga anda. «Olen hüppamise nimel palju võidelnud, kuid tunnen, et kui saaksin kogu oma energia spordile pühendada, oleksid tulemused palju paremad. «Viimased kolm kuud olen ise treeninguplaanid kirjutanud ja nende järgi harjutanud, elukaaslane aitab kõrvalt tehnikat vaadata, aga see on ka kõik. Eestis pole kõrgushüppetreenereid. Need, kes olid, on meie seast lahkunud või välismaale läinud.»

Kahe piiga tagasituleku varjus võitis Rain Kask meeste kaugushüppe 7.76ga. Õhtu peaalaks planeeritud meeste odaviske võitis Usbekistani esindaja Ivan Zaitsev 83.79ga. Valgevenelane Vladimir Kozlov viskas 82.49 ja parima eestlasena kolmas olnud Tanel Laanmäe 78.26. Marko Jänes viskas neljandana 76.82.